Esimene osa
Pühendatud oma õele
Halastajaõde
Kogu hommikupooliku oli taevas kaetud tumedate rünkpilvedega. Tundus juba, et need pilved ei liigugi paigast, nad oleks kui Viie oru linna mägedele puhkama jäänud.
Pilvine taevas muutis halliks isegi suure ja valge Geislingeni linna haiglamaja ja selle palatid. Kus iga natukese aja tagant vaatas keegi akna poole: kas sajab juba?
Kuid arvatud vihma asemel lükkas äkitselt kellegi nähtamatu käsi vihmapilved laiali ja päike sai ikkagi võimu enda kätte. Kõik võib hetkega muutuda. Nagu elus eneses – kui midagi väga ootad, siis ta ei tule, tuleb aga midagi muud, ja kui oled ootamisest ära väsinud või valvsuse kaotanud, siis on see tulek juba jälle üllatus.
Ka see ilmamuutus tuli ootamatult. Päike kuldas oma kiirtega terve oru ja selles peituva Geislingeni linna koos tema punaste katustega majadega üle. Kõik muutus värskeks ja rõõmsaks. Ka valge haiglamaja suutis päike roosaks värvida, seda nii väljastpoolt kui ka tema valged seinad seest. Päikese võime on imetlusväärne.
Isegi haigla personal, kes hommikuti ikka tusasevõitu moega, muutus rõõmsamaks. Päike pani mornimadki naeratama. Päikesepaiste mõjus kõigile hästi.
Ainult range vanemõde ei lasknud sest ootamatust ilmamuutusest end lõdvemaks. Ta vaatas, nagu ikka, tõsisel pilgul oma alluvate rõõmsaid nägusid ja kontrollis nende töid ja tegemisi. Mitte midagi ei jäänud varjule tema kotkapilgu eest. Ta pilk ei jätnud rahule ka inventari: kas kõik on ikka piinlikult puhas? Kas päikesekiir ei paljastanud kuskil mõnd hooletut tolmuviirgu? Kõige kauem jäi vanemõe pilk peatuma ikkagi õde Veera peal. Tema juures otsis ta alati mõnda viga. Kuigi leidis seda üliharva. Aga ta ei saanud ikka veel täielikult usaldada õde, kes ei olnud sakslane.
Õde Veera aga arvas, et vanemõde ei salli teda ja see kurvastas teda. See kurvastas teda isegi väga.
Ja ta püüdis veelgi paremini oma kohustusi täita, ega nurisenud ka siis, kui tema peale pandi ka teiste kohustused. Aga ta ei saanud eales tunnustust. Ei väiksematki kiitust. Paremal juhul vanemõde lihtsalt noogutas peaga, mis pidi ütlema, et pole viga, töö sai tehtud. Õde Veera aga soovis enamat. Ta ju teadis, et andis endast parima ja miks seda siis ometi ei hinnatud?
Veera oli alati püüdnud kõike perfektselt teha, olgu käsil töö või õppimine. Ta oli lapsest saati perfektsionist ja küllap selles peitus ka piisake auahnust. Ta õppis koolis hästi ja oli harjunud heade hinnetega. Ja kui ta siis teises või kolmandas klassis sai loodusloo töö eest hindeks neli miinus, puhkes ta otse südantlõhestavalt nutma ega lakanud enne, kui õpetaja oma käega kustutas kummiga selle nutma ajava miinuse number nelja tagant ära. Suuremaks saades naeris ta isegi seda meenutades. Ja naeris ka temast kolm aastat noorem õde Irja, kelle meelest oli isegi neli miinus hea hinne. Selline vahe oli neil kahel õel, kes aga väga teineteist hoidsid.
Õde Veera oli selles haiglakorpuses varsti juba kolm aastat töötanud. Tal oli heameel, et ta selle töökoha sai, kuigi arvas siis, et kõik on vaid ajutine. Ta lootis kogu aeg, et saab varsti ehk üle minna Eesti linnakusse, eestlaste ambulatooriumisse, kuid seal ei olnud ikka veel vabu kohti. Ja teine lootus, see kõige suurem lootus, mis iga pagulase südames kui tuli hõõgus, see oli kojumineku lootus, Eestimaale tagasimineku lootus. See lootus ei kuhtunud kunagi, see põles kui igavene tuli, ükskõik kas lõõmava leegina või teinekord vaid virvatulukesena.
Kolme aasta jooksul oli Veera selle haigla igas osakonnas töötanud. Ta püüdis ka selles positiivset näha. Kuigi ta tundis, et teda oleks nagu meelega ühest osakonnast teise jooksutatud. Kuid erinevad osakonnad andsid erinevaid kogemusi, mis oli talle kindlasti kasuks tulnud. Vastupidiselt vanemõele, austas teda mitu head arsti, kes ei olnud kiidusõnadega kitsid. Kuid see külvas omakorda kadedust sakslastest ametiõdede hulgas, kes niikuinii võõramaalasele ülevalt alla vaatasid. Aga sellega tuli leppida, see oli ju pagulase saatus. Pagulasele vaatasid põliselanikud ikkagi ülevalt alla. Ja kuigi nad seda otse ei öelnud, jäi pagulane sakslaste silmis ikkagi põlatud välismaalaseks.
Rõõmustav ja jõuduandev oli aga patsientide suhtumine. Nad hindasid õde Veerat ja nii mõnigi hoidis tema käest kauem kinni, ega raatsinud lahti lasta. Aga ka Veera sai oma haigetelt lohutust. Tihti mõtles ta mõnda vanemat naist hooldades, et kuis käib praegu tema oma mamma käsi ja kas ta üldse ongi enam elavate kirjas? Kord, kui Veera oli eelmisel ööl painava unenäo näinud, ei läinud see unenägu ka hommikul meelest ja ta pruunid silmad valgusid iseenesest pisaraid täis. „Mis teil mureks on, mu laps?” küsis siis vana naine, kelle voodi juures ta parajasti oli.
Ja Veera rääkis siis oma unenäost, rääkis kui oma lähedasele sugulasele. Tal oli tarvis südant puistada ja tal oli heatahtlik kuulaja.
Veera oli unes näinud, et jõudis lõpuks Eestisse tagasi. Ja muidugi ruttas ta kohe oma isakoju Nõmmele. Aga seal majas ei olnud enam kedagi tuttavat. Võõrad inimesed ei teadnud midagi tema kodustest. Pealegi tundusid nad kõik nii vaenulikud. Veera aga ei jätnud järele, ta otsis oma omakseid, käis tuba toa järel läbi, aga kuskil ei kedagi. Siis laskus ta keldrisse ja seal, rõskes ja pimedas urkas istus ta ema ühe aseme peal. Kui muutunud ta oli, tal olid salkus hallid juuksed silmade peal, ta oli osavõtmatu ega tundnud oma tütart äragi. Veeral oli nii valus teda vaadata, ega suutnud seal unenäos teda ikkagi aidata… Veera ei olnud oma ema eales sellisena näinud. Tema ema, keda vaid mammaks hüüti, oli alati hoolitsetud ja kammitud juustega ja kui oli kuskile välja minek, siis tegi ta kuumade tangidega endale ise soengu pähe. Selles unenäos oli tema mamma aga salkus juustega, ta oli vaevatud näoga, ja miks ta seal keldris oli? Veera oli sellest unenäost nutuga üles ärganud ja nuttis ka nüüd, kui seda tollele vanale naisele jutustas. „Võib-olla suri mu mamma just sel samal ööl?” ütles Veera nüüd välja selle, mis teda terve päev painanud oli.
Aga nüüd oskas tema patsient omakorda oma põetajat lohutada. Ta oskas seletada, et inimene näeb unes just seda, mille pärast muretseb ja mida alateadvuses kardab. Nüüd paitas haige omakorda põetaja kätt ja suutis teda lohutada. Ja Veera rahuneski. Ta oli tänulik.
Veera oli tänulik, et patsiendid temast hoolisid, see oli ühele halastajaõele ju parim tänu.
Patsiendid armastasid teda rohkem kui teisi halastajaõdesid, kuigi teised olid ju enamasti nende kaasmaalased, sakslased. Veera ei teinud vahet rahvustel. Ta oli halastajaõde, kui ilus sõna, ja ta tegi oma tööd halastusega. Sakslased ei kutsunud õdesid halastajaõdedeks, kuigi ka neil on samasugune sõna – barmherzige –, nemad kutsusid neid lihtsalt „õeks” või siis „haiglaõeks – krankenpfegern – ühtmoodi, olgu nende töö siis haiglas või ambulatooriumis.
Õde Veera armastas oma elukutset. Ta oli lapsest saadik tahtnud just halastajaõeks saada. Ja kuigi ta vanemad kahtlesid selles, mis teda tookord vägagi solvanud oli, sai tema unistus ikkagi teoks. Nüüd tagantjärele mõeldes, ei imestanud ta üldse enam vanemate kahtluse üle, ta oleks nende asemel täpselt samuti käitunud. Mis halastajaõde see on, kes ei kannata verd vaadata ja minestab? oli ta mamma talle öelnud. Ja mitte üksnes siis, Veera minestas ka vereproovi andes, ja tema järel ka tema noorem õde. (Viimane aga ei tahtnud halastajaõeks saada.) Küll ma sellest üle saan! kinnitas aga Veera alalõpmata, rohkem vist iseendale kui teistele. Kuid see ei olnud sugugi lihtne. Iga kord, kui keegi lähedane sõrme lõikas või mõni laps põlve katki kukkus, ruttas Veera küll esimesena appi, ent enne, kui abi sai anda, muutus ta ise lubivalgeks ja hoopis teistel tuli tema eest hoolt kanda. Mis parata, kui Veera ei kannatanud verd vaadata. Veera koges, et teist inimest ravida ei olnud nii lihtne nagu mängukaru või nukkude tohterdamine. Inimeste valutavaid haavu siduda oli ju hoopis midagi muud kui mängukaru katkise käpa kinni õmblemine, kelle katkisest käpast ei tilkunud välja punast verd, vaid heledat saepuru. Toona, lapsena, ei mõelnud ta, et päris haiglas halastajaõena abi anda oli ka hoopis midagi muud kui haigla mängimine, mida sai lapsepõlves väga palju tehtud. Enamasti suviti mõnel vihmasel päeval, kui vihm ei lasknud õues ega rannas mängida, hakati tihti haiglamängu mängima. Kõik toad kujutati siis haiglapalatiteks ja nii omad kui naabri lapsed olid ses haigla lavastuses tegevad. Iga laps tahtis muidugi arst olla, kuid selle rolli haarasid suuremad tugevama õigusega endale. Veera ei tahtnudki arst olla, temale sobis just halastajaõe amet. Ja see jäigi temale, nii et tal ei olnud vajagi haiget mängida, mis selle mängu juures kõige igavamaks rolliks kujunes ja mida