Jaak Lipso
Jaak Lipso
Sari „Spordikangelased”
Varem ilmunud:
„Heino Lipp” 2007
„August Englas ” 2010
Elu nagu filmis
Kahtluseta on maailmameister Jaak Lipso Eesti kuulsusrikka korvpalliajaloo nimekamaid tegijad. Võibolla kõigist nimekaim.
Lipso tiitlid räägivad iseenda eest: üks kolmest mehest, kes tulnud maailmameistriks, ainsana võitnud kaks olümpiamedalit, võrdselt Ilmar Kullami ja Priit Tomsoniga kolmekordne Euroopa meister, ainsa eestlasena kahekordne Euroopa meistrite karikavõitja, rekordiliselt kuus korda tulnud Nõukogude Liidu meistriks, ainsana tunnistatud suurriigi aasta parimaks keskmängijaks…
Seda kõige ja ainsana loetelu võiks jätkata. Need on argumendid, mis kaaluvad üles enamiku meie teiste korvpallikuulsuste poolt saavutatu. Seejuures oli Lipso esimene, kellele ahvatlevast profiliigast NBA-st pakuti miljoneid, kuid nagu ajastu siis tingis, ei olnud ta oma otsustes vaba.
Tuli öelda: ei, ma ei taha teie pakutud lepinguid. Sest öelda, et ei saa Ameerikasse tulla, ei tohtinud. Üheksa aastat Riia ja Moskva armeeklubides pallinud Lipso parimad mängud jäid kodustel kahjuks nägemata. Nagu jäid Lipso võidud ja saavutused vaagimata ka Eesti aasta parimate sportlaste valimistel.
Lipso sporditee kuulub nende näidete sekka, kus võõrsile minek oli ainuvõimalik tee jõuda tippseltskonda, sest kodukamaral jäi sporditalent tähelepanuta. Klubitreener peitis tema eest ära isegi kutse Liidu koondise laagrisse ja esindusklubi ei teinud katsetki andekat noormängijat koju jätta.
Nii teati järgnevate aastate jooksul Lipso tegemistest ikka kauge maa tagant. Nagu vene ajale iseloomulik, kirjutati-räägiti oma mehest võõrsil haruharva. Tavaliselt vaid siis, kui sport mehe korraks sünnimaale tõi. Ei olnud siis kombeks võõrsil mängivatest eestlastest igas lehenumbris oode kirjutada. Kuigi ainest oli kordades rohkem kui tänapäeval.
Rääkimata sellest, et paljude silmis oli reeturlik mängida Moskva armeeklubis. Sellele vaadati parimal juhul vaikides altkulmu. Nii möödus mõnigi aasta, ilma et eestlasest korvpallikuulsuse tegemised oma ala maailma tipus oleksid igal spordisõbral teada olnud.
Muljetavaldav oli Lipso pikaealisus spordis. Kui vaadata, kellega ta palliplatsil koos alustas: Kullam, Sokk, Laga, Jans, Suurkask. Ja kellega lõpetas: kuldse Kalevi järgse põlvkonnaga. Tema esimese ja viimase Eesti meistritiitli vahe oli 21 aastat. Nagu ta ikka tavatses öelda: mängin seni, kuni jalad põlvini ära kuluvad…
Ent külge jääb ikkagi see, mis noorelt nähtud ja õpitud. Sellepärast rõhutati aastaid hiljemgi, et Lipso mängumaneer on kullamlik. Pehme ja loomupärane. Kullamit hindab Lipso ka parimaks treeneriks, kelle juhendamisel ta mänginud. Kuigi suuri treenereid oli tema karjääris mitmeid, kaldub Lipso eelistama ikka oma meest, kelle kõrval kunagi koos alustas.
Ja kuigi Lipsole võidi vahel ette heita, et ta püüdis treeningutel viilida, siis olid tema loomupärane anne ja sportlik tahe need, mis temast suure mängija tegid. Oskus kokku võtta ennast just kõige otsustavamatel hetkedel ja anda endast siis kõik. Ega muidu pallinuks ta ka aastaid Euroopa tippklubides ja N Liidu koondises.
Tiit Lääne, raamatu koostaja
Olümpia oli kõige tähtsam
Vaadates tagasi oma küllaltki pikale ja kirevale sporditeele, tuleb tunnistada, et kõige meeldejäävamad võistlused olid minu jaoks olümpiamängud. Neid pole võimalik võrrelda teiste suurvõistlustega, sest olümpiale vajutas erilise pitseri nende harukordsus ja olümpiamelu, millest siis võis iga sportlane olümpiakülas elades osa saada.
1964. aasta Tokyo olümpiamängudel pidin kandma N Liidu riigilippu. Seda mängude avatseremoonia peaproovil. Delegatsiooni juhtkond otsustas nii, et las Lipso kannab. Sammusin siis peaproovil olümpiastaadionile ja hoidsin lippu ees, väljasirutatud sirges käes. Nagu seda oli teinud eelmisel, Rooma olümpial, N Liidu lipukandja Juri Vlassov.
Tegin Vlassovit lõpuni, kuigi käsi väsis korralikult ära. Kerge see polnud. Välismaa ajakirjanikud jooksid kohe uurima, kes ma olen, et suurriigi lippu kannan. Järgmisel päeval vaatasin mängude avamist tribüünil istudes. Sest olümpiaturniir oli meil pikk ja väsitav ning avatseremoonial osalemisega meid ei vaevatud. Puhkasime. Siis kandis lippu taas Vlassov. Tokyos kogesin olümpiamängude erakordsust, mis tõi ka siis endaga kaasa kamaluga üllatusi ja ootamatusi, mida teistel suurvõistlustel naljalt ei juhtu. Nägin oma silmaga, kuidas favoriidid ja soosikud just olümpiamängudel murdusid ja kaotasid. Meeldejäävamad olid Ron Clarke ja Juri Vlassovi läbielamised.
Võitsin oma sporditeel palju erinevaid kirkaid medaleid. Kuid praegu tagantjärele vaadates võin kindlalt öelda, et annaksin nad kõik ära ühe olümpiakulla eest. See on see väärtus, mis kaalub üles kõik muu: tuhmimat karva olümpiamedalid, maailma – ja Euroopa tiitlid, klubivõidud…
Jaak Lipso, seitsmekordne suurvõistluste medalimees
Üheksa spordiala ja kümnes korvpall
Olen sündinud Tallinnas, kus elasime Kalamajas, Leigri tänavas. Seal samas lähedal elas ka tulevane jalgpallur Vello Tiido, kellelt sain vist esimese spordipisiku. Ta oli hiljem Eesti koondise väravavaht, meie mõistes kõva tegija. Nii et esimene spordiala oli mul jalgpall. Kaks esimest klassi käisin Tallinnas ka koolis.
Imelik küll, aga tõmbasin siis juba suitsu. Esimese suitsu tegin juba lasteaias, olin siis kuue aastane. Tulin lasteaiast ja Kalevi ning Salme tänava nurga peal otsustasin proovida. Ei saanud seda kuidagi põlema, sest puhus vali tuul. Lõpuks sain tossama ja astusin uhkelt kodu poole, kuid just siis pidi mulle vastu tulema meie majas elanud kingsepp. Kus tegijaid, seal nägijaid.
Järgmisel hommikul äratas ema mind vitsaga ja sain oma esimesed triibulised. Sest kingsepp oli emale minu peale kaevanud. Ta oli läinud ema käest küsima, et kas ta teab, et väike Jaak juba suitsetab.
Ema ajanud vastu, et poiss ei suitseta.
“Aga täna tuli ta küll lasteaiast, suits ees,” imestanud kingsepp.
Suitsu tõmbasin ka hiljem, tippsportlane olles. Mitte küll palju, aga siiski. Kõige huvitavam oli see, et suits oli mõnes mõttes nagu sportliku vormi indikaator. Kui olid koondise rasketes laagrites, siis ei tahtnud esialgu suitsu nähagi. Kui aga juba tuli tunne, et pärast lõunasööki võiks suitsu ette panna, siis see oli tundemärk, et vorm hakkab tulema. Elu läheb ilusamaks. Praegu mõtlen muidugi, et milleks seda jama mul üldse vaja oli. Selliste koormustega treenida ja siis veel kopse rikkuda, pahvida seda saasta sisse. Enam nii ei teeks.
Siis, 1949. aastal kolisime perega Tartusse, sest isa oli surnud ja et õde hakkas õppima Tartu Ülikoolis, oli niiviisi majanduslikult kergem. Samas majas kuhu me kolisime, elasid ka hilisemad tennisemängijad Peeter ja Jüri Lamp. Nende uhal hakkasin ma tennist mängima. Minu sporditee tegelik algus oli seotud aga ikka Tartu 1. keskkooli ja õpetaja Endel Arandiga. Ta oli fantastiline õpetaja, kes sisendas igaühele kuidagi märkamatult spordiarmastust. Tema võimlemistunnid olid korrektsed ja väljapeetud. Igal õpilasel pidid olema mustad püksid ja valge maika. Kellel neid polnud, siis sai Arandi käest osta. Koolil oli oma suusabaas.
Tegin nendel aastatel peaaegu kõiki alasid: mängisin tennist ja korvpalli, ujusin, ratsutasin, võistlesin kergejõustikus, suusatamises, uisutamises. Ratsutamisega tegelesin sellepärast, et elasime Tähtvere linnaosas ja seal oli ratsabaas kohe kõrval. Hobused meeldisid mulle väga ja läksin ratsabaasi uudistama. Seal treenisid siis sellised mehed nagu Jüri Villemson ja Eino Rahumäe, mõlemad hilisemad nimekad sportlased, Liidu meistrid. Seejärel läksin ujuma ja ka seal olin päris andekas. Treener Voldemar Hünerson tuli mulle mootorrattaga järele: et tulgu ma trenni, mul on annet. Minu põhidistants oli 400 meetrit vabalt. Ujumine meeldis ja võibolla oleksin selle ala juurde jäänudki, kuid mulle tehti seal ülekohut. 1954. aastal jõudsin Leningradi I üleliidulisele koolinoorte spartakiaadile. Samal kevadel pidin Tartu võistkonnas pääsema ka Minskis toimunud üleliidulisele