BERENICE
Dicebant mihi sodales, si sepulchrum amicae visitarem, curas meas aliquantulum fore levatas.1
Õnnetusi on igasuguseid. Maisel viletsusel on mitu kuju. Ulatudes vikerkaarena üle avara silmapiiri, on ta värvid sama mitmekesised nagu sellel kaarelgi, sama selgelt üksteisest eristatavad, aga ka sama sujuvalt ühtesulavad. Ulatudes vikerkaarena üle avara silmapiiri! Millest küll tuleb, et minule tähendab ilu ebameeldivust? – rahuleping mure võrdkuju? Aga nagu eetikaski on kurjus headuse tagajärg, nii sünnib tegelikult ka rõõmust mure. Mälestus möödunud õndsusest on kas tänane ahastus või kunagi olla võinud joovastustest pärinev piin.
Mu ristinimi on Egaeus, oma perekonnanime ma ei ütle. Kummatigi ei leidu siinmail iidsemaid kantse kui mu sünge, hall pärusmõis. Meie hõimu on nimetatud unistajate sooks, ja mitmed rabavad üksikasjad – nagu perekonna härrastemaja laad, peasaali freskod, magamistubade gobeläänid, relvalao tugipiilarite nikerdused, veelgi enam aga vanade maalide galerii, raamatukogukambri sisustus ja lõpuks raamatukogu fondide omapära – pakuvad ülikülluses tõendeid, mis seda arvamust õigustavad.
Minu varasemate aastate mälestused ongi seotud selle kambri ja tema raamatutega, neist viimastest ma rohkem ei räägi. Siin suri mu ema. Siin ma sündisin. Aga oleks mõttetu öelda, et ma varem polnud elanud – et hingel puudub eelnev eksistents. Te eitate seda? – ei maksa selle üle vaielda. Ise veendunud, ei püüa ma teisi veenda. Aga kummatigi on mälestusi õhulistest kujudest, vaimsusest tulvil paljutähendavatest pilkudest, kaunitest, aga kurbadest helidest – mälestusi, mida ei saa kustutada; varjuna hämuseid, muutlikke, ebamääraseid, heitlikke mälestusi; varjusarnaseid selleski mõttes, et neist on võimatu lahti saada nii kaua, kuni jätkub mul mõistuse päikesevalgust.
Selles toas ma sündisin. Ärgates seega näilise, mitte aga tõelise olematuse pikast ööst otse keset muinasjutumaailma – keset fantaasiapaleed – keset kloosterliku mõtte ja teadmiste metsikut vohamist, pole imeks panna, et vaatasin ringi jahmunud ja põnevil pilgul, et raiskasin oma poisipõlve raamatute peale ja pillasin nooruse tuulde unistlevas mõtiskelus; küll aga on imekspandav, et aastate möödudes, juba keskikka jõudnuna, elasin ikka veel esivanemate pärusmajas, et mu elulätted seal tardusid ning mu kõige tavalisemate mõtete laad nii põhjalikult muutus. Maised asjad mõjusid mulle nägemustena ja ainult nägemustena, unelmatemaa pöörased kujutelmad omakorda aga ei moodustanud mitte mu igapäevase elu sisu, vaid muutusid tegelikult ja ainuüksi selleks eluks endaks.
Oleme Berenicega vennaste lapsed ja kasvasime koos üles mu isa lossis. Kummatigi kasvasime erinevalt: mina, haiglane ja sünge, pühendusin kloostriõpinguile – tema, vilgas, sire ja tulvil tegutsemislusti, luusis ringi mööda mäenõlvu; mina, elades omaenda südames, andusin ihu ja hingega pingsale ja piinarikkale mõtiskelule – tema uitas muretult läbi elu, mõtlemata varjudele oma teel või mustatiivuliste tundide sõnatule pagemisele. Berenice! – hüüan ta nime – Berenice! – ning selle kõla ehmatab mälu hallidest rusudest üles tuhandeid tormilisi mälestusi! Ah, elavalt seisab ta kuju nüüd mu ees, nii nagu tema lapsepõlve muretutel ja rõõmsatel päevadel. Oo, sulnis ja ometi fantastiline ilu! Oo, sülfiid kesk Arnheimi põõsastikke, oo, najaad tema allikate keskel – ent siis – siis on kõik üksainus mõistatus ning hirm, ja jutt, mida ei tohiks rääkida. Haigus – saatuslik haigus langes nagu samuum ta peale ja otse mu silmade all toimus kiire muutus, mis puudutas ta vaimu, harjumusi ja iseloomu, ning tegi mingil ülipeenel ja kohutaval moel temast hoopis teise inimese! Oh häda, too hävitaja tuli ja läks, ohver aga – kuhu ta jäi? Ma ei tundnud teda enam – või ei tundnud temas enam ära Berenicet.
Arvukate tõbede reas, mille kutsus esile see esmane ja saatuslik, mu nõo moraalses ja füüsilises olekus nii kohutava pöörde tekitanud haigus, võis kõige kurnavamaks ja visamaks nimetada teatavat laadi langetõbe, mis tihti lõppes transiga – tõelise surmaga õige sarnase transiga, millest ta enamikul juhtudel toibus jahmatamapanevalt äkki. Vahepeal mu enda haigus – mulle nimelt on öeldud, et muuks ei saa seda nimetada –, niisiis mu enda haigus süvenes kiiresti ning omandas lõpuks mingil uudsel ja harukordsel kujul monomaniaalse iseloomu – kogudes iga hetke ja tunniga jõudu, kuni saavutas mu üle ülimalt arusaamatu võimu. See monomaania, kui ma teda juba nii pean nimetama, seisnes nende vaimuomaduste haiglases erksuses, mida metafüüsikas nimetatakse tähelepanuvõimeks. Väga tõenäoline, et minust ei saada aru, aga ma kardan, et tavalisele lugejale pole mingil viisil võimalik anda täpset kujutlust sellest närviliselt pingsast huvist, millega minu puhul kogu mõtteenergia (kui erialatermineid mitte kasutada) oli hõivatud kõige tavalisemate maiste asjade vaatlemisega.
Mõtiskleda väsimatult pikki tunde, kogu tähelepanu koondunud mingile tühisele märkusele lehekülje valgel äärel või raamatu trükikujunduses; süveneda enamiku suvepäevast põiki üle gobelääni või põranda langevasse veidrasse varju; unustada end terveks ööks vahtima lambi rahulikku leeki või tuhas hõõguvaid süsi; unelda päevade viisi mingi lille lõhna üle; korrata monotoonselt mõnda sõna, kuni selle kõla sagedase kordamise tõttu igasuguse mõtte minetab; kaotada kauase ja kangekaelse kehalisest tegevusest hoidumise tõttu liikumise või füüsilise olemasolu tunne – niisugused olid mõned kõige tavalisemad ja vähem hukutavad veidrused, mida põhjustas vaimsete võimete mitte just enneolematu, kindlasti aga igasugust analüüsi ja seletust trotsiv seisund.
Ärgu mind ometi vääriti mõistetagu. Seda liialt tõsist ja haiglast tähelepanu tühist laadi asjade vastu ei tohi segi ajada kalduvusega langeda mõtisklusse, mis on omane kogu inimkonnale, eriti aga elava kujutlusvõimega inimestele. See polnud isegi mitte, nagu võiks algul arvata, mingi äärmine seisund või eelnimetatud kalduvuse liigne süvenemine, vaid midagi hoopis erinevat ja oluliselt teistmoodi. Esimesel juhul kaotab unistaja või entusiast, kelle huvi enamasti ei ärata mingi tühine asi, oma deduktsioonide ja assotsiatsioonide rägastikus märkamatult silmist asja enese, kuni ta oma tihti mõnutundest küllastunud unistamise lõpul leiab, et tema mõtiskluse incitamentum ehk algpõhjus on täielikult kadunud ja ununenud. Minu puhul oli esmaobjekt alati tühine, kuigi omandas mu haiglase nägemuse kaudu vildaka ja ebareaalse tähenduse. Loogilisi järeldusi tehti siin vähe, kui üldse, ja needki vähesed viisid kangekaelselt tagasi algobjekti kui keskme juurde. Need mõtiskelud polnud iialgi meeldivad, ning unelemise lõppedes oli algpõhjus, mida kaugeltki polnud silmist lastud, muutunud lausa ebaloomulikult huvitavaks, mis oligi haiguse peamine iseärasus. Ühesõnaga, vaimujõud, mida parajasti rakendati, oli minu puhul, nagu ma eespool juba ütlesin, tähelepanu, avasilmi unistaja puhul aga mõttelend.
Minu tolleaegne lektüür, kuigi see haigushooge just otse esile ei kutsunud, meenutas, nagu selgub, oma fantastilisuse ja ebajärjekindluse poolest suuresti haiguse enda iseloomulikke jooni. Mäletan muu hulgas hästi suursuguse itaallase Coelius Secundus Curio traktaati „De amplitudine beati regni Dei”2, Püha Augustinuse tähtsat teost „Jumalariigist” ja Tertullianuse „De carne Christi”3, milles paradoksaalse lause Mortuus est Dei filius; credibile est quia ineptum est; et sepultus resurrexit, certum est quia impossibile est4 vaevaline ja tulemusteta uurimine hõivas kogu mu aja mitmeks nädalaks.
Seega jääb mulje, et mu mõistus, mida ainult tühised asjad tasakaalust välja viisid, sarnanes selle Ptolemaios Hephestioni poolt mainitud kaljurahnuga kesk ookeani, mis kindlalt trotsides inimeste rünnakuid ning vete ja tuulte metsikut raevu, värises vaid asfodilliks kutsutud lille puutest. Ja kuigi pealiskaudse mõtleja meelest pole kahtlust, et muutused, mida õnnetu tõbi Berenice moraalses seisundis esile kutsus, andsid mulle küllalt ainet tolle intensiivse ja ebamoraalse mõtisklusvõime rakendamiseks, mille olemust olen püüdnud selgitada, ometi polnud asi nii. Haigushoogudevahelistel selgetel hetkedel valmistas ta õnnetus mulle muidugi valu ja kuna ta ilusa ja õrna elu hävitamine mulle südamesse läks, mõlgutasin tihti kibedaid mõtteid imettegevate vahendite üle, mis nii äkki olid esile kutsunud nii kummalise muutuse. Seesugused mõttemõlgutused polnud aga iseloomulikud mu haigusele ja võinuks samasuguses olukorras tulla pähe kellele tahes. Oma iseloomule truuks jäädes nautis mu tõbi vähem tähtsaid, aga seda jahmatamapanevamaid muutusi Berenice füüsilises konstitutsioonis – tema iseäralikku ja kohutavat välist moondumist.
Tema võrratu ilu õitseaegadel polnud ma teda armastanud, päris kindlasti