ESIMENE OSA
1
Detsember 1985, Boston
Ewa Manukyan
Alati ma külmetan. Külmatunne ei lahku kontidest isegi suvel rannas, põletava päikese all. Vahest sellepärast, et sündisin metsas, talvel, ja minu esimesed elukuud möödusid ema kasuka küljest rebitud varrukas. Ma poleks ülepea pidanud ellu jääma, nii et kui elu peaks kellegi jaoks olema kingitus, siis olen see mina. Ainult et ei tea, kas mul seda kinki ikka vaja oli.
Mõnede inimeste endamäletamine lülitub sisse väga varakult. Minu oma algab teisest eluaastast, katoliikliku orbudekodu aegadest. Mulle on alati olnud tähtis teada, mis toimus minu ja minu vanematega kõigil noil aastail, mida ma ei mäleta. Üht-teist sain teada vanemalt vennalt Witekilt. Kuid ta oli noil aastail liiga väike, ja mälestused, mis ma talt päranduseks sain, ei taasta kogu pilti. Ta kirjutas haiglas pool koolivihikut täis – jutustas mulle kõigest, mida mäletas. Siis me ei teadnud, et ema elab. Vend suri kuueteistaastaselt veremürgitusse, enne ema sunnitöölaagrist naasmist.
Dokumentidesse on minu sünnipaigaks märgitud Emski linn. Tegelikult on see minu eostamise paik. Ema põgenes Emski getost 1942. aasta augustis, kuuendal raseduskuul. Temaga koos oli minu kuueaastane vend Witek. Sündisin Emskist sajakonna kilomeetri kaugusel läbimatutes metsades, getost põgenenud juutide sala-asulas, kes varjasid ennast seal kuni Valgevene vabastamiseni augustis 1944. See oli partisanisalk, ehkki tegelikult polnud mingit salka, vaid kolmsada sakslaste okupeeritud maal ellu jääda üritavat juuti. Kujutan ette, et relvastatud mehed pigem kaitsesid seda mullast linna naiste, vanakeste ja mõnede ellujäänud lastega, kui et sõdisid sakslastega.
Minu isa, nagu ema mulle palju aastaid hiljem jutustas, oli getosse jäänud ja seal hukkunud – kõik geto asukad lasti mõned päevad pärast teiste põgenemist maha. Ema rääkis mulle, et isa oli lahkumisest keeldunud, arvates, et põgenemine ainult ärritab sakslasi ja kiirendab arveteõiendamist. Ja siis oli minu lapseootel ema Witeki võtnud ja minema läinud. Geto kaheksasajast elanikust julgesid tookord põgeneda vaid kolmsada.
Getosse olid kokku aetud elanikud Emskist ja juudid ümberkaudsetest küladest. Ema polnud kohalik, kuid polnud sellesse kanti sattunud ka juhulikult, vaid oli saadetud Lvovist kui sidepidaja. Ta oli kirglik kommunist. Witeki oli ta saanud kolmekümne kuuendal aastal Lvovi vanglas ühe oma partei seltsimehega, minu aga ühe teise mehega, kellega ta tutvus getos. Ma pole oma elus kohanud naist, kellel oleks emaduseks vähem eeldusi. Arvan, et mina ja Witek sündisime ainult rasedusvastaste vahendite ja abordivõimaluste puudumise tõttu. Nooruses vihkasin teda, siis olin palju aastaid äraolevas hämmingus ning kuni tänase päevani talun vaevu temaga suhtlemist. Mida juhtub, jumal tänatud, äärmiselt harva.
Iga kord, kui ma emale mineviku kohta mõne küsimuse esitan, läheb ta marru ja hakkab karjuma; jään tema silmis igavesti apoliitiliseks väikekodanlaseks. Olen jah selline. Kuid ma olen sünnitanud lapse ja tean täpselt: kui laps tuleb, alistub naise elu sellele asjaolule. Suuremal või vähemal määral. Ainult mitte tema puhul. Ta on parteimaniakk.
Kuu aega tagasi tutvustati mind Ester Gantmanile. Selline imeline läbipaistev mutike, väga helge, sinetatud hallide juustega. Ta on Karini sõber, nad töötasid kunagi koos mingis heategevusühingus, ja Karin rääkis mulle Estrist juba ammu, aga ta ei huvitanud mind üldse. Veidi enne jõule korraldas Karin oma viiekümnenda sünnipäeva puhul peo, ja ma märkasin Estrit kohe. Ta eristus mingil moel ülejäänud suurest, omavahel pealiskaudselt tuttavast kambast. See pidu oli palju südamlikum kui ameeriklastel tavaliselt – oli siiski palju poolakaid, mõned venelased ja paar jugoslaavlast. Ühesõnaga, slaavlaste kohalolu oli sellel ameeriklaste peol kuidagi meeldivalt tajutav, aeg-ajalt kuulis poola keelt.
Nii vene kui poola keelt räägin ma ühevõrra vabalt, aga inglise keeles lööb välja poola aktsent, mida märkaski Ester, kui me vahetasime mingeid tähtsusetuid seltskondliku loba hulka kuuluvaid repliike.
„Olete Poolast?” küsis ta.
See küsimus on minu jaoks alati olnud veidi ebamugav. Mul on raske vastata – ma ei kipu lakoonilise vastuse asemel jutustama üliimelikku lugu sellest, et ema sündis mul Varssavis, mina aga sündisin kes-teab-kellest Valgevenes, veetsin lapsepõlve Venemaal, Poolasse sattusin alles viiekümne neljandal aastal, siis sõitsin uuesti Venemaale, õppima, sealt kolisin Saksa DV-sse, siis aga juba Ameerikasse…
Kuid seekord ütlesin miskipärast seda, millest ma tavaliselt kunagi ei räägi:
„Olen pärit Emskist. Täpsemini Tšornaja Puštšast.”
Mutike ahhetas vaikselt.
„Millal sa sündisid?”
„Neljakümne teisel.” Ma ei varja kunagi oma vanust, kuna tean, et näen noor välja, keegi ei arva ära minu neljakümmet kolme eluaastat.
Ta embas mind kergelt, ja tema helesinine soeng lõi vanainimeselikult võbelema:
„Issand küll, issand küll! Tähendab, sa jäid ellu! See hull naine tõi su ilmale muldonnis, minu mees võttis sünnituse vastu… Kuid hiljem, täpselt ei mäleta, kuud aega ei olnud vist möödas, võttis su ema lapsed kaasa ja lahkus teadmata suunas. Kõik veensid teda jääma, kuid ta ei kuulanud kedagi. Kõik olid kindlad, et teid nabitakse teel või esimeses ettejuhtuvas külas kinni… Suur jumal – sa jäid ellu!”
Seejärel trügisime esikusse. Me lihtsalt ei saanud teineteisest lahti lasta. Haarasime nagist meie riided – naljakas, aga kasukad olid ühesugused – paksud, rebasenahast, Ameerika oludes vaata et ebakorrektsedki. Hiljem selgus, et Ester on samuti külmavares…
Sõitsime tema poole – ta elab Bostoni kesklinnas, Commonwealthi avenüül, imelises kvartalis, minu juurest kümne minuti kaugusel. Kuni me sõitsime – mina roolis, tema kõrvalistmel – tekkis mul selline imelik tunne: olen kogu elu unistanud, et mul oleks keegi vanem, targem, kes võiks mind juhtida, kellele ma võiksin kuuletuda, rõõmsalt alluda, – ja kunagi pole seda olnud. Orbudekodus oli muidugi karm kord, kuid see on midagi muud. Minu elus on alati nii, et mina olen täiskasvanu rollis – ei ema, mehed ega sõbrad pole selles mõttes täiskasvanud olnud. Kuid selles mutikeses oli midagi, mille tõttu tahaks juba ette olla nõus kõigega, mida ta kuuldavale toob…
Läksime tema koju. Ta süütas tule – raamaturiiulid algasid esikust, need suubusid korteri sügavusse. Ta märkas minu pilku.
„See on minu kadunud mehe raamatukogu. Ta luges viies keeles. Ja meeletult on kunstiraamatuid. Peaks leidma head käed, kellele see pärandada…”
Nüüd meenus mulle, mida nimelt oli rääkinud Karin: Ester on lastetu lesk, üsna jõukas, väga üksik. Peaaegu kõik sugulased said sõjas surma.
Ja vaat mida Ester mulle jutustas: ta nägi mu ema esimest korda Emski getos, kui sinna hakati kokku ajama ümberkaudseid elanikke – enne seda olid getos vaid linnajuudid. Nood olid sinna asunud pealtnäha vabatahtlikult, kuna veidi aega enne geto asutamist oli linnas aset leidnud kohutav juutide hukkamine – nad koguti linnaväljakule, katoliku ja õigeusu kiriku vahele, ja hakati tapma. Poolteist tuhat tapeti, ellujäänud läksid getosse.
See polnud tavaline vanaaegne geto – üks või mitu kvartalit, kus juudid keskajast peale pesitsenud oleks. Vastupidi, Emskis jätsid inimesed oma majad maha ja kolisid poollagunenud lossi, mis oli kuulunud mingile vürstile. Loss piirati okastraadiga ümber ja pandi valvurid välja. Esialgu polnud isegi päris selge, kes keda kelle eest kaitseb. Politseinikud olid kohalikud, valgevenelased, sakslased ei pidanud seda ametit väärikaks. Kuid valgevenelastega olid teadagi millised suhted – neile maksti. Neile maksti kõige eest. Raha eest tõid nad isegi relvi.
„Sinu ema,” jutustas Ester, „polnud kohalik. Üsna ilus, kuid väga järsk. Temaga oli kaasas väike poeg. Mulle meenus ta perekonnanimi: Kowacz. Eks?”
Lihtsalt võpatasin: vihkan seda perekonnanime. Tean täpselt, et emal oli teine perekonnanimi, see oli mingi parteisisene hüüdnimi või nimi ühelt võltsdokumendilt, millega ta on elanud pool oma elu. Läksin isegi mehele osalt seepärast, et tahtsin sellest hüüdnimest lahti saada. Tookord olid kõik šokis: Poola juuditar