Kui paradiis muutus põrguks
Autorilt
2004. aasta teisel jõulupühal, 26. detsembril kl 00.58,53, kui Tais oli tuhandeid lääneriikide turiste, raputas tervet maakera tugevaim löök, mida seismograafia on mõõtnud: Indoneesia Sumatra saarest läänes ookeani põhjas liikusid kaks maakoorekihti, põhjustades 9,1–9,3-magnituudise maavärina. Tundlikud mõõtemasinad tundsid seda kõikjal maailmas ja isegi Alaskal põhjustas see uusi tõukeid. USA teadlaste sõnul värises terve planeet Maa ühe sentimeetri jagu.
Maavärina tagajärjel vallandunud hiidlaine “külastas” 15 riiki, millest 14-s hukkus inimesi. Indoneesias sai surma üle 167 000 ja Sri Lankas üle 35 000 inimese, Indias 18 000, Tais üle 8000, Birmas umbes 600 (neid andmeid ei saa usaldada ja tõenäoliselt oli hukkunuid rohkem, sest diktaatorlik riik takistas teabe levikut), Somaalias ligi 300, Maldiividel üle 100, Malaisias 75, Tansaanias 13, Seišellidel kolm, Bangladeshis, Jeemenis ja Lõuna-Aafrikas kaks inimest ning Kenyas üks inimene. Kokku oli hukkunuid 230 210 ja vigastatuid 125 000. Uue elukoha pidi otsima ligi 1,7 miljonit inimest.
Maailmas on olnud suuremaidki katastroofe, kuid piinlik oleks selliseid õnnetusi võrrelda. Sõitsin tollal Taisse, et näha, kuidas riik õnnetusest taastub.
Tai politseikaater, mis jäi 2004. aastal Khao Laki piirkonna rannikul ette hiidlainele, seisab siiani 1,3 km kaugusel sisemaal ja on muudetud turismiobjektiks.
Mehed sukkpükstes
Saabumine
Bangkoki lennujaamas Phuketi lendu oodates olin mõnusalt väsinud. Jalad olid kanged, hambad pesemata, juuksed nagu rastapatsid ja kõht “suurepärasest” lennukitoidust kinni.
Phuketi lennuni oli piisavalt aega, et saada kosutust ühest Tai võlust – massaažist. Ja mitte niisama massaažist, vaid peamudimisest koos pesuga. Reisil olles teevad sellised pisiasjad olemise kas või ajutiselt õdusaks.
Peaaegu pikali lamades, pea kuklasse langetatult üle kausi ääre, veetsin äärmiselt meeldiva veerandtunni ja imestasin, miks pole Eestis sellist teenust kohanud. Palava ilmaga juustesse valatud jahe vesi värskendas kogu keha, teenindava naise kärmed sõrmed liikusid oskuslikult kuklajoonest otsmikuni, oma osa said kõrvad ja meelekohad. Puhas rõõm.
Teenindaja vadistas midagi sõbrannaga ja kihistas naerda. Lõpuks julges ta mind kõnetada. “Teil on nii pikad juuksed ja ma tahaksin need kangesti ära lõigata. Kas ma tohin?” küsis ta ja hakkas peenikese häälega naerma.
“Proovige ainult!” vastasin talle ja naersime koos. Tailased on ju tuntud päikeserahvas, kes naeratavad igal sammul ja on väga sõbralikud. Niisugused repliigid ja naljad on sundimatud ja armsad.
“Ega te äkki ladyboy ole?” küsis neiu uuesti ja kihistas. Kõik ruumis töötanud naised pugistasid samamoodi kaasa. Ilmselt punastasin.
“Muidugi ei ole!” vastasin vist natuke liiga agaralt, püüdes oma uhkust kaitsta. See tegi naistele muidugi nalja. Ma polnud veel ladyboy’dega kohtunud, aga see mure lahenes õige pea.
Lahkusin peapesumassaažist heatujuliselt, jätnud suurepärase teeninduse ja suhtlemise eest kopsaka jootraha. Tänulik polnud mitte ainult minu teenindaja, vaid ka tema kolleegid – see on Taile nii omane.
“Phuketi lennukid ei ole kunagi alarahvastatud,” väitis üks Tai elanik Bangkoki lennujaamas ja lisas kohe: “Kuid praegu sõidad sa Phuketisse täiesti tühjas lennukis.”
Nii see oli. Tundus, et stjuardesse on reisijaist rohkem. Sain isegi natuke väsitava tähelepanu osaliseks, sest neil polnud peaaegu kedagi teist teenindada. Phuket on Tai populaarseim kuurort, mis seda 2005. aasta jaanuaris pärast katastroofi enam mõistagi ei olnud.
Stjuardesside naeratus oli olnud nakkav: kui õhtupimeduses saare väiksel lennuväljal maandusime, oli mu näkku jäänud totter irve, kuigi sealt oleks pidanud peegelduma väsimus. Vähemalt nii mulle tundus.
Istusin viie-kuue samalt lennult tulijaga väikebussi ja võtsime suuna saare keskusse. Buss oli pime ja ma ei pööranud tähelepanu, kellega istet jagan. Tänavalaternate valgusvihkudes märkasin peagi, et see oli pisikest kasvu, mustade juuste ja nokamütsiga tüdruk, kes sekund pärast istmele langemist oli hakanud näppima oma edevat mobiiltelefoni. See oli mingi tehnikaime, mida ma polnud Eestis kunagi näinud. Täheldasin ekraanilt, et kui ta tekstisõnumit koostas, olid mängus jaapani hieroglüüfid. Pikad ja hoolitsetud küüned tegid klaviatuuril samasugust krõbinat nagu laudseina näriva hiire hambad.
Olles sõnumi ära saatnud, võttis neiu kõne. Olin üllatunud, sest kostev hääl ei vastanud sugugi tema välisele haprusele.
Teel Phuketi keskusse tegi buss peatuse. Ootasime kedagi. Väljusin ja läksin bensiinijaama kioskit uudistama. Riiulite vahel liikudes märkasin oma bussiistmenaabrit leti ees kotist raha otsimas. Ta pööras ümber ja alles nüüd mõistsin, mis oli olnud tema hääles vastuolulist – ta oli mees. Või mis mees – nooruk. Ma polnud ülearu üllatunud, sest teadsin ladyboy’dest küll. Pigem olin vist pettunud, et polnud sellest aru saanud. Kõik see oli muidugi tähtsusetu.
Justkui sellest vähe oleks, astus tagaruumist välja teenindaja, kes teretas mind rõõmsalt ja valju häälega. Vaatasin talle otsa ja seekord ehmusin: ta nägu oli meisterlikult meigitud, ta kandis stiilset kleiti ja kingi, kuid oli mees. Esimesed kaks isikut, kellega ma pärast Phuketis jala maha panekut kohtusin, olid mõlemad ladyboy’d. Huvitav algus.
Koketeeriv teenindaja ilmselt märkas mu esimest reaktsiooni ja raputas pead, tehes teeseldult rõhutatud mossis nägu. Mul tuli naer peale. “Hei, sa oled päris kobe tots!” ütlesin talle naljatades silma tehes.
Ladyboy’d Phuketi saarel. (Foto: Kjell Engvoldsen)
Ah sa mait, kuidas see mõjus! Minu viisakusavaldus oleks võinud olla tagasihoidlikum. Ta viskas hoogsa pealiigutusega oma pikka tukka, astus sammu lähemale ja teatas: “Sul on ka väga ilusad juuksed! Kust sa pärit oled?” (See, miks Tais juuksed tihti jutuks tulid, oli mõistetav, sest pikajuukselisi mehi polnud seal palju ja kui, siis olid nad transseksuaalid või rokkarid. Viimati nimetatuid oli maapiirkondades harva. Peale selle jäid heledad juuksed hästi silma.)
Olukord oli naljakas. Vahetasime paar lauset, rääkisin, kust tulen, ja astusin hüvasti jättes kioskist välja bussi poole, et võtta koht sisse “oma” ladyboy kõrval. Tankla “tibi” lehvitas ukselt ja hõikas midagi.
Niimoodi kohtusin ma esimest korda ladyboy’dega. Loomulikult ei jäänud see viimaseks korraks – Tais poleks see lihtsalt võimalik.
Inimtoidulised mereloomad
Sisseelamine
Hoidun reisidel kallitest hotellidest, kuid Phuketi saare samanimelises keskuses oli mulle broneeritud üsna kallis elupaik. Reisi korraldamisega läks kiireks, mul polnud endal aega kõiki asju ajada ja puudus ka ettekujutus, kui paljud rannaäärsed hotellid olid purustatud. Sellepärast valis töökoha sekretär hotelli minu eest. Nii sattusingi Phuketi kesklinnas asuvasse koledasse kõrghoonesse, mille ainus pluss oli hoovis asuv suur bassein, mida keegi ei kasutanud ning kus sain õhtuti ja varahommikuti üksi ujuda.
Kuna töökoht hotelli valis, siis maksti veebi kaudu ette. Olen ühel korral veel samamoodi hotelli saanud, sest endal polnud aega ööbimiskohta valida – Pariisis käies, kui pagulased seal tuhandeid autosid süütasid ja tänavatel koerustükke tegid. Broneerimine on üks rumalusi, mida ajakirjanikud välismaal komandeeringus käies tavaliselt teevad. Kohapeal saab hinna palju odavamaks kaubelda. Nii hoitaks kokku raha, mida Eesti ajalehtedel on niigi vähe.
Istusin hotelli juures tsiklimehe selja taha istmele ja palusin end sõidutada mõnda seafood-restorani. Mõne minuti pärast leidsin end mitmesajakohalisest välirestoranist, kus oli täpselt sama palju vabu kohti kui toole. Mõtlesin, et see on kas väga halb restoran või on asi milleski muus, mida ma ei tea.
Vaade Phuketi hotellist.