„Selles autos on magusalõhn,” oli Maureen kord õhku nuhutades öelnud. „Kannikesekommid.” Pärast seda oli Harold õhtuti koju sõitnud, autoaknad lahti.
Kui ta Berwickisse jõuab, ostab ta lillekimbu. Ta kujutles end pika sammuga hospiitsi astumas ning Queenie’t päikesepaistelise akna all tugitoolis istumas ja teda ootamas. Hooldajad jätavad katki kõik toimetused, mis neil parajasti käsil on, vaatavad tema möödumist ja patsiendid hüüavad hurraa, võib-olla koguni plaksutavad, muidugi sellepärast, et ta tuli nii kaugelt; ja Queenie naerab lilli sülle võttes oma vaiksel moel.
Maureenil oli kombeks kleidi nööpaugus õitsvat oksakest või sügislehte kanda. Küllap see oli kohe pärast nende abiellumist. Mõnikord, kui kleidil nööpe polnud, pistis naine kaunistuse kõrva taha ja õielehed langesid talle juustesse. See oli peaaegu naljakas. Harold polnud aastaid sellele mõelnud.
Üks auto võttis kiiruse maha ja jäi seisma. See oli Haroldile nii lähedal, et ta pidi nõgestesse tõmbuma. Aken keerati alla. Kostis valju muusikat, kuid nägusid Harold ei näinud. „Kas lähed pruudile külla, vanaisa?” Harold tõstis pöidlad, oodates, et võõrad edasi sõidaksid. Nahk kirvendas sealt, kust oli kõrvetada saanud.
Harold astus edasi, jalg jala ette. Nüüd, kus ta oli oma aeglusega leppinud, tundis Harold läbikäidud vahemaa üle rõõmu. Kaugel ees oli silmapiir vaid sinine pintslitõmme, kahvatu kui vesi ning majadest ja puudest lõhkumata, ent aeg-ajalt see ähmastus, nagu oleksid maa ja taevas teineteisesse imbunud ning muutunud ühe ja sellesama asja kaheks kokkusobivaks pooleks. Harold möödus kahest kaubikust, mis seisid, ninad vastamisi, sest juhid vaidlesid, kumb neist peaks tagurdama, et teine mööda pääseks. Haroldi keha ihkas toitu. Ta mõtles hommikueinele, mille oli söömata jätnud, ja magu tõmbus kokku.
California Crossi ristmiku juures tegi Harold peatuse, et süüa kõrtsis varajane lõuna, ning valis korvist kaks kahe poolega juustusaia. Kolm krohvitolmuga kaetud tontlikku meest rääkisid majast, mida nad remontisid. Veel mõni jooja tõstis õllekruusilt pilgu, kuid see kõrts polnud kunagi olnud Haroldi kontrollida ja õnneks ei tundnud ta kedagi. Harold läks oma lõunasöögi ja limonaadiga ukse juurde ning pilgutas õlleaeda astudes valgustulvas silmi. Kui Harold klaasi huulile tõstis, valgus suhu süljevoog, ja kui ta hambad saiadesse lõi, lõhkesid juustu pähklimaitse ja saia magusus tema maitsmispungadel sellise jõuga, et tundus, nagu poleks ta kunagi varem söönud.
Poisikesena oli Harold püüdnud hääletult närida. Isale ei meeldinud kuulda, kuidas ta mälub. Mõnikord ei öelnud ta midagi, hoidis vaid kõrvu kinni ja sulges silmad, nagu oleks poiss peavalu; teinekord ütles, et Harold on räpakott. „Küll koer koera tunneb,” vastas ema sigaretti kustutades. See tuleb närvidest, kuulis Harold ühe naabri suust. Sõda tegi inimesed imelikuks. Ja mõnikord poisipõlves oli ta tahtnud isa puudutada, tema läheduses seista ning tunda täiskasvanu käsivart oma õlgade ümber. Ta oli tahtnud küsida, mis enne tema sündi juhtus ja miks isa käsi väriseb, kui ta selle klaasi järele sirutab.
„See poiss vahib mind,” ütles isa mõnikord. Ema lõi Haroldile vastu sõrmenukke, mitte tugevasti, vaid nii, nagu oleks kärbest peletanud, ja ütles: „Jäta, pojake. Mine välja mängima.”
Haroldit üllatas, et see kõik talle meelde tuli. Võib-olla oli põhjuseks kõndimine. Võib-olla nägid isegi midagi maastikust enamat, kui autost välja tulid ning oma jalgu kasutasid.
Päike valgus Haroldile pähe ja kätele nagu soe vedelik. Ta võttis laua all, kus keegi neid näha ega nende lõhna tunda ei saanud, kingad ja sokid ära ning uuris oma jalgu. Varbad olid niisked ja punetasid vihaselt. Seal, kus king kannaga kokku sai, oli nahk põletikuline; vill oli kui tihke kupp. Harold sõudis jalavõlvidega pehmes rohus ja pani silmad kinni, tundis väsimust, ent teadis, et ei tohi magama jääda. Kui ta liiga kauaks pidama jääb, on raske liikuma saada.
„Nautige, kuni saate.”
Harold keeras ringi, kartes leida kedagi, keda ta tunneb. See, kes päikese osaliselt varjas, oli kõigest peremees. Ta oli niisama pikk nagu Harold, kuid tugevama kehaehitusega, seljas ragbisärk, jalas põlvpüksid ja sellised sandaalid, mis nägid Maureeni sõnul välja nagu Cornwalli pirukad. Harold pistis jalad kähku purjetajakingadesse.
„Ärge laske end segada,” ütles peremees üsna valjusti ega liikunud paigast. Haroldi kogemuse kohaselt käitusid kõrtsmikud tihtipeale nii, nagu oleks nende kohus näidata, et vesteldakse, olgu või vaikuses, ja nagu oleks see väga lõbus. „Ilusa ilmaga tahavad inimesed midagi teha. Võtke või minu naine. Esimesel päikesepaistelisel päeval hakkab ta köögikappe koristama.”
Tundus, nagu koristaks Maureen aasta ringi. Maja ise puhtaks ei lähe, pomises naine. Mõnikord puhastas ta seda, mille oli äsja puhtaks teinud. See ei sarnanenud majas elamise, vaid pigem pindade kohal hõljumisega. Harold seda siiski välja ei öelnud. Ta vaid mõtles nii.
„Ma pole teid varem näinud,” ütles peremees. „Kas te olete siin külas?”
Harold selgitas, et ta peatus vaid einestamiseks. Ütles, et jäi pool aastat tagasi õllevabrikust pensionile. Ta kuulus endistesse aegadesse, kui müügiesindajad igal hommikul välja sõitsid ja tehnoloogiat oli vähem.
„Niisiis tundsite ilmselt Napieri?”
Küsimus tabas teda ootamatult. Harold köhatas ja ütles, et Napier oli tema ülemus, kuni viis aastat tagasi autoõnnetuses surma sai.
„Ma tean, et surnutest ei tohiks halba rääkida,” ütles peremees, „aga ta oli vastik jõhkard. Ükskord nägin, kuidas ta ühe mehe peaaegu ära tappis. Me pidime ta eemale tirima.”
Harold tundis, kuidas sees keerama hakkas. Napierist oli parem mitte juttu teha. Selle asemel seletas ta, kuidas oli Queenie kirjaga teele asunud ja taibanud, et sellest ei piisa. Enne kui peremees jõudis sellele tähelepanu juhtida, tunnistas Harold, et tal ei ole telefoni, matkasaapaid ega kaarti ja ilmselt mõjub ta naeruväärselt.
„Queenie pole nimi, mida sageli kuuleks,” ütles peremees. „See on vanamoodne.”
Harold oli nõus ja lisas, et Queenie on vanamoodne inimene. Vaikne, alati pruuni villase kostüümiga, isegi suvekuudel.
Peremees pani käed vaheliti, toetas need oma kõhu pehmele riiulile ning ajas jalad harki, nagu oleks tal midagi rääkida ja nagu võtaks see kaua aega. Harold lootis, et see ei puuduta Devoni ja Berwick-upon-Tweedi vahemaad. „Ma tundsin kord ühte noort naist. Ilus tüdruk oli. Elas Tunbridge Wellsis. Ta oli esimene tüdruk, keda ma suudlesin, ja ta laskis mul veel üht-teist teha, kui te taipate, mida ma silmas pean. See noor daam oleks minu heaks ükskõik mida teinud. Mina lihtsalt ei saanud sellest aru. Mul oli kange kiire elus edasi jõuda. Alles mitu aastat hiljem, kui mind pulma kutsuti, taipasin, milline õnneseen on mees, kes temaga abiellub.”
Harold tundis, nagu peaks ütlema, et ta pole kunagi Queenie’sse armunud olnud, mitte nõnda, aga näis, et on matslik teise juttu katkestada.
„Ma olin omadega läbi. Kukkusin jooma. Keerasin paraja käki kokku, kui te mõistate, mida ma öelda tahan.” Harold noogutas.
„Lõpuks istusin kuus aastat vangis. Mu naine naerab, aga praegu teen käsitööd. Lauakaunistusi. Tellin kulinad ja korvid internetist. Asi on nii,” ja siinkohal koukis mees sõrmega kõrva, „et meil kõigil on minevik. Meil kõigil on hinge peal midagi, mida oleksime tahtnud teha või tegemata jätta. Õnn kaasa. Ma loodan, et leiate selle daami.” Peremees võttis sõrme kõrvast ja uuris seda, kulm kortsus. „Kui teil veab, jõuate täna õhtul sinna.”
Polnud mingit mõtet teda parandada. Ei saanud loota, et inimesed Haroldi rännaku iseloomu mõistaksid või isegi Berwick-upon-Tweedi täpset asukohta teaksid. Harold tänas peremeest ja jätkas teekonda. Talle meenus, et Queenie’l oli käekotis märkmik, milles ta nende läbitud miilid kokku rehkendas. Valetamine polnud Queenie loomuses, vähemasti mitte tahtlik valetamine. Süütunde