„Niisiis ta teab, et te rändate?” küsis kaugemas nurgas istuv pereisa. Tal oli seljas lühikeste varrukatega Hawaii särk ning tema käsivartel ja rinnal võrsusid tumedad kräsus karvad. Ta laskis end leeni najale losakile ja kiikus tooli tagumistel jalgadel; selle eest oli Maureen Davidit ikka noominud. Mehe kahtlused olid hommikusöögisaali teise otsa tunda.
„Ma jätsin telefoniteate. Kirja saatsin ka.”
„On see kõik?”
„Muuks polnud eriti aega.”
Ärimees puuris Haroldit küünilise pilguga. Oli selge, et ka tema näeb Haroldit läbi.
„Kunagi asusid kaks meest Indiast teele,” ütles tüse naine. „See oli 1968. aasta rahumarss. Nad käisid neljas tuumariigis. Mehed jõid teed ja palusid riigipeadel siis, kui neil peaks iial tekkima kihk punasele nupule vajutada, kõigepealt kannu teed keeta ja järele mõelda.” Sõbranna noogutas säraval ilmel.
Tuba tundus palav ja umbne ning Harold ihkas õhku. Ta silus lipsu, veendes end iseenda juuresolekus, ent tundis, et ta on täiesti vale kujuga. „Ta on kohutavalt pikk,” oli tädi May talle kord öelnud, nagu oleks see midagi niisugust, mida annab parandada, otsekui tilkuv kraan. Harold soovis, et poleks hotellikülastajatele oma rännakust rääkinud. Ta soovis, et keegi poleks usku maininud. Tal polnud midagi selle vastu, kui teised inimesed jumalat uskusid, ent see tekitas tunde, nagu oleks ta kohas, kus kõik teadsid reegleid, ainult tema mitte. Oli ta ju korra seda katsetanud, kuid polnud kergendust saanud. Ja nüüd rääkisid lahked daamid budistidest ja maailmarahust, ning temal polnud nende asjadega mingit pistmist. Ta oli pensionär, kes oli teele asunud, kiri taskus.
Harold ütles: „Kunagi ammu töötasin koos selle sõbrannaga. Minu ülesanne oli vaadata, et kõrtsid viperusteta töötaksid. Tema oli raamatupidamises. Mõnikord käisime koos kõrtsides ja mina sõidutasin teda oma autoga.” Haroldi süda tagus nii kiiresti, et ta tundis end halvasti. „Ta osutas mulle teene ja on nüüd suremas. Ma ei taha, et ta sureks. Ma tahan, et ta elama jääks.”
Nende sõnade alastus üllatas Haroldit, nagu oleks tema ise riieteta. Ta langetas pilgu rüppe, ja saalis võttis taas maad vaikus. Nüüd, kus Harold oli Queenie oma vaimusilma ette mananud, tahtis ta tema kujutluspildi juures viivitada, kuid tajus liiga teravalt, kuidas kõik toasolijad teda uurivad ja nähtus kahtlevad, seepärast lipsas mälestus naisest minema, just nii, nagu naine ise oli palju aastaid tagasi teinud. Põgusalt meenus Haroldile naise tühi tool laua ääres ja see, kuidas ta oli selle juures seisnud, oodanud, uskumata, et Queenie on läinud ega tule tagasi. Haroldil polnud enam kõht tühi. Ta asutas välja värskesse õhku minema, kui ettekandja köögist välja tormas, käes Inglise hommikusöök. Harold sõi nii palju, kui sisse läks, aga seda oli vähe. Ta hakkis peekoniviilud ja vorsti väikesteks tükkideks ning peitis need sirge rivina noa ja kahvli alla, nagu David oli ikka teinud; ja siis ta lahkus.
Oma tuppa naasnud, püüdis Harold voodilinu ja lillelist tekki siluda nii, nagu tegi Maureen. Ta tahtis kõik märgid endast kõrvaldada. Valamu juures niisutas ta juukseid, liipis need ühele küljele ja koukis nimetissõrmega hammaste vahelt raasukesi. Peeglis nägi ta mõningaid isa jooni. Asi polnud ainult tema sinistes silmades, vaid ka veidi esileulatuvas suujoones, nagu varjaks ta kogu aeg midagi alahuule taga, ja laias laubas, mida kord oli katnud tukk. Harold silmitses veidi lähemalt, püüdes uskuda, et ta leiab ka ema, aga peale pikkuse polnud ta emalt midagi pärinud.
Harold oli vana mees. Ta polnud rändaja, ammuks siis veel palverändur. Keda ta lootis petta? Ta oli oma täismeheelu veetnud kinnistes ruumides istudes. Tema nahk kattis kõõluseid ja luid nagu miljon mosaiiki. Ta mõtles kõigile miilidele enda ja Queenie vahel ning Maureeni meeldetuletusele, et ta pole kunagi kõndinud rohkem kui autoni. Ta mõtles ka Hawaii särgiga mehe naerule ja ärimehe skepsisele. Neil oli õigus. Harold ei teadnud midagi kehalisest liikumisest, topograafilistest kaartidest ega isegi maastikust. Ta peaks arve maksma ja bussiga koju sõitma. Ta pani toa ukse käratult kinni, ja see oli nagu hüvastijätt sellega, millega ta polnud isegi algust teinud. Kui Harold trepist alla administraatorilaua juurde hiilis, ei teinud tema kingad vaibal vähimatki kära.
Ta pani parajasti rahakotti tagataskusse, kui hommikusöögisaali uks lahti lendas. Välja tuli ettekandja, tema kannul kaks halli daami ja ärimees.
„Me kartsime, et te läksite juba ära,” ütles ettekandja oma punaseid juukseid siludes ja kergelt hingeldades.
„Me tahtsime head reisi soovida,” piiksatas tüse daam.
„Ma loodan, et te saate hakkama,” ütles tema pikk sõbranna.
Ärimees surus Haroldile pihku visiitkaardi. „Kui Hexhamisse jõuate, võiksite mind üles otsida.”
Nad uskusid temasse. Nad olid tema purjetajakingadega kogu vaadanud ja tema juttu kuulanud ning oma südames ja vaimus otsustanud tõendeid eirata ning uskuda millessegi silmanähtavast suuremasse ja palju kaunimasse. Omaenda kahtlusi meenutades muutus Harold alandlikuks. „Nii lahke teist,” ütles ta tasa. Ta surus neil kätt ja tänas. Ettekandja lähendas oma näo tema omale ja suudles õhku tema kõrva kohal.
Võimalik, et ärimees turtsatas ja krimpsutas nägu, kui Harold selja keeras ja minema hakkas, samuti on võimalik, et hommikusöögisaalist kostis naerurõkatus, millele järgnes üllatunud kihin. Kuid Harold ei mõelnud sellele; tema tänulikkus oli nii suur, et ta kuulis ja naeris kaasa. „Hexhamis näeme,” lubas ta ja viipas tee poole sammudes laialt.
Tinajas meri oli selja taga, samal ajal kui ees laius kogu see maa, mis viis Berwickisse, kus taas on meri. Harold oli alustanud; ja seetõttu võis ta juba lõppu näha.
5
HAROLD, BAARIMEES JA NAINE TOIDUGA
OLI IMEKAUNIS kevadpäev. Õhk oli sulnis ja õrn ning kõrgel pea kohal laius erksinine taevas. Harold oli kindel, et kui ta viimati Fossebridge Roadil läbi võrkkardina kiikas, olid puud ja põõsad silmapiiri taustal kui mustjad luud ja ogad, aga nüüd, kus ta oli õues ning jalul, tundus, nagu oleksid kõikjal, kuhu ta vaatas, põllud, aiad, puud ja hekid vohama hakanud. Tema pea kohal klammerdus okste külge kleepjatest noortest lehtedest ehiskatus. Olid hämmastavad kollased forsüütiapilved, lillad aubrieetavedikud; noor paju võbeles hõbedakoses. Esimesed kartulivõrsed tungisid mullast esile ja karusmarja- ning sõstrapõõsastel rippusid juba tillukesed pungad nagu kõrvarõngad, mida Maureen ikka kandis. Pelk uue elu küllus pani Haroldil pea ringi käima.
Kuna hotell oli selja taha jäänud ja teel vuras vaid mõni auto, turgatas Haroldile pähe, kui haavatav ta on – üksildane mobiiltelefonita kogu. Kui ta kukub või kui keegi põõsastest välja kargab, kes kuuleb siis tema karjeid? Oksaragin sundis teda sammu kiirendama, ent tagasi vaadates, süda pööraselt pekslemas, nägi ta vaid tuvi, kes püüdis puuoksal tasakaalu tagasi saada. Aegamööda leidis Harold oma rütmi ja hakkas end kindlamalt tundma. Inglismaa avanes tema jalge all ning vabaduse ja tundmatusse tungimise tunne oli nii reibastav, et Harold tahes-tahtmata naeratas. Ta oli maailmas üksi ja keegi ei saanud teda takistada ega paluda tal muru niita.
Hekkide taga laius maa vasakul ja paremal. Tuul oli väikese puudesalu otsekui püstjaks tukaks vorminud. Harold mõtles omaenda paksudele juustele, mida ta oli teismelisena iga päev geeli abil harjaks voolinud.
Ta suundub põhja, South Brenti, kus leiab ööseks tagasihoidliku ulualuse. Sealt liigub ta mööda A38-t Exeteri. Tal polnud miilide arv täpselt meeles, aga vanasti sõitis ta sinna mugavalt tunni ja kahekümne minutiga. Harold kõndis mööda üherealisi teid ning hekimüürid olid nii tihedad ja kõrged, et tundus, nagu kõnniksid kaevikus. Haroldit üllatas, kui kiired ja vihased paistsid autod, kui sa ise neis ei istunud. Ta võttis vihmajopi seljast ja pani käe peale.
Küllap ta oli koos Queenie’ga lugematuid kordi seda teed sõitnud, ja ometi ei mäletanud ta maastikku. Ilmselt oli tal päevakava ja õigeks ajaks sihtkohta jõudmisega nii palju tegemist, et maa autoakende taga polnud midagi muud kui üksainus laiuv rohelus, taustaks üksainus mägi. Elu oli sootuks teistmoodi, kui sa sellest läbi kõndisid.