I
„Miks sa tagasi tulid?”
P on seni istunud, lõug vastu rinda, nüüd tõstab ta pilgu ja vaatab üle laua. „Ma juba ütlesin,” vastab ta. Ruumil puuduvad aknad ja mõlemad mehed higistavad hoolimata avatud pluusinööpidest kõvasti, nende seljal ja kaenla all on suured märjad plekid. Ülekuulaja trummeldab sõrmeotstega vastu teise käe omi.
Ülekuulaja on neljakümnendates eluaastates. Tema pluus on oliivroheline, see on vormipluus, millel puuduvad pagunid. Laua kohal ripub elektripirn. „Räägi tõtt, siis laseme su tagasi Lusakasse.”
P vaatab jälle maha. Betoon on teraline ja lage nagu Kuu pind fotol.
„Üks firma Lusaka lähedal lubas mu tööle võtta.” P ei saa aru, miks nad teda siin hoiavad, miks nad ta üldse siia tõid. „Pidin mürgilennukit juhtima.”
„Et sina pidid mürgilennukit juhtima.” Mehed räägivad omavahel suahiili keeles. Ülekuulaja lehitseb laual lebavaid pabereid. Tema keha on sooniline, nägu lihav ja jäme, vuntsid hallitriibulised, pea enam-vähem kiilas. Mehe ilme on lõbus, julm, mõnikord tehtult sõbralik. „Väljaõppe saanud uganda sõjaväelendur tuleb Roomast Sambiasse, et puuviljaistanduste kohal mürki pritsida?”
P pühib laubalt higi. Nad tõid ta lennujaamast otse siia, ta ei ole päev otsa midagi söönud ega joonud. Ta on väsinud, tal on tunne, nagu näeks liiga pikka unenägu, ujuks vee all, oleks endast väljaspool. Ruumi seinad on sinised. Kooruva värvi alt paistab betoon.
Need kohad näevad välja nagu kaardile joonistatud mandrid ühes teises ajastus, teises maailmas.
„Eks saatke mind siis tagasi Rooma, kui te mind ei usu.”
P selja taga ruumi vasakus nurgas seisab vahimees, tema kohalolust annab märku ainult saabaste kraapimine vastu põrandat. Ülekuulaja vahetab asendit, toetab lõua peopessa, paneb sõrme mõtlikult huultele. Ta keeldub uskumast, et keegi tuleks siia katki rebitud mandrile lihtsalt selleks, mida P korduvalt on väitnud: et lennata, et ainus võimalus selleks leidus pisikeses ettevõttes, mis pritsib Sambias Lusaka ümbruses koloniaalajast pärit propellerlennukitelt puuviljaistandustele taimekaitsemürke.
P pigistab silmad kinni ja tunneb, kuidas väsimus tõuseb pähe nagu valge müra. Süda on paha.
„On aeg aru saada, et oma Rooma sidemehe juurde sa tagasi ei pääse.”
„Sidemehe?”
Ülekuulaja lajatab käega kõvasti vastu lauda. „Kes su Sambiasse saatis? Kelle heaks sa töötad?” Vahimees P selja taga liigutab, saapad kraabivad vastu põrandat. „Noh? Kuidas me su Rooma tagasi saadaksime? Ametlikult läksid sa sinna juba Lusakast, kas pole? Ise kirjutasid väljasaatmisotsusele alla.” Kiilaspäine tansaanlane näitab ühe dokumendi poole, siis haarab veel ühe paberi ja paneb lauale. „Sa kirjutasid alla tõendile, et sind saadeti siit tagasi Lusakasse.”
P vahib enese ette, mõtleb, mida öelda. Teda ei ole pekstud, aga vägivald ripub õhus.
„Sa peaksid rohkem ette vaatama, kuhu alla kirjutad. Sind pole enam olemas. Nüüd on aeg meile vastuseid anda.”
Lauale laotatud dokumentidest kuuluvad paljud talle: pass, lennupiletid. Ülekuulaja võtab mapi vahelt veel ühe dokumendi, vaatab seda, teeb näo, nagu kaaluks midagi. Paneb dokumendi lauale ja lükkab P poole, P võtab selle kätte.
Ta vaatab kreeka tähti. Tema nimi ja auaste. Kreeka lennuväe vapp: tiibadega mees, valge taevasinisel taustal. Tema lõputunnistus.
„Sa õppisid Ateena lähedal Dekelias Hellase lennuväeakadeemias, siis sõitsid Rooma ja sealt Sambiasse. Miks?”
„Ma tahtsin lennata.” Lause kõlab valena isegi ta enda kõrvus. Tal on tahtmine karjuda, püsti tõusta ja laud ümber paisata, karjuda, et ta tahtis lihtsalt lennata. Ta libistab sõrmed üle tähtede. Ta tahtis lihtsalt lennata. Vaimusilma eest vilksab mööda pildirida, mälestus, pärit nagu mingist teisest elust: ta seisab võrkaia ääres ja vaatab taevast laskuvat reaktiivlennukit, on esimene sügis Kreekas, lehed pole veel langenud, kuid kooliõue puude võrad on omandanud kartongi värvi, tema ja teised Kolmandast Maailmast pärit tulevased lennukadetid õpivad kitsastel puupinkidel kreeka keelt, kordavad päevad läbi tegu- ja nimisõnu, aga ühel pärastlõunal viidi nad bussiga läbi lennuväeakadeemiat ümbritsevate piirete, nad lasti välja lennuvälja ääres võrkaia juures, seal nad seisavad ja vaatavad lennukeid, millega nad lendama õpivad, pärast, kui keelekursus on läbitud – elegantsete mõrtsukmasinatega, mis kaugel eemal üle maandumisraja liiguvad, kajaka moodi aeglaselt ja liueldes.
„Suitsu tahad?”
P kehitab õlgu, pilku dokumendilt tõstmata. Ülekuulaja andis vist märku, sest vahimees astub sammu ettepoole ja ulatab paki filtrita sigarette. P võtab ühe, torkab suunurka, vahimees pakub tuld, siis taganeb jälle varju. P paneb lõputunnistuse käest, ootab küsimust, või vägivalda, või vabastamist, midagi, suitsetab.
„Mida sa Obotest arvad?”
„Obotest?” P laseb suitsul ninast välja keerelda. „Mina tahaksin, et ta oleks Uganda president. Ta on minu suguharust.”
„Räägi, mis siis juhtus, kui Obote kuuekümne üheksanda aasta kevadel su kodukülas käis.”
„Mina olin kuuekümne üheksandal aastal Kreekas.” P teab, mida ülekuulaja silmas peab. John kirjutas sellest.
„Tuhande üheksasaja kuuekümne üheksanda aasta kevad.”
Mees hääldab aastaarvu aeglaselt, silphaaval, nagu oleks võimalik, et P ei saanud aru. „Tuhande üheksasaja kuuekümne üheksandal aastal sõitis sinu president Milton Obote maapiirkondades ringi ja pidas kõnesid. Tegi pärast Buganda monarhia1 ülestõusu kampaaniat, tahtis rahvast ühendada. Tead sa sellest?”
„Mina olin Kreekas.”
„Sinu kodukülas ründas teda rahvahulk, kes lammutas lava, lõhkus mikrofoni ja sundis ta põgenema.”
„Mina olin Kreekas.”
„Aga perekond rääkis sulle uudiseid, eks ole ju nii? Te olite Obote vastu.” Ülekuulaja osutab seda öeldes sõrmega P poole, nagu oleks P süü, et rahvas ei olnud rahul Obote kombega toetada presidendilossist omaenese peret, oma klanni. P turtsatab, koputab tuha põrandale, raputab pead.
„Sõjaväeline riigipööre purustas mu elu.”
Ta ootab küsimust, mida ei tule, ta proovib meenutada, mida on öelnud ja mida mitte, millised valed, millised ütlematajätmised ja millised tunnistused määravad selle jutuajamise piirid. Kolm meest ruumis on vait, kostavad vaid nende hingetõmbed ja konditsioneeri sahin, kaugel eemal, väljaspool ruumi aeg-ajalt sammud. Ülekuulaja võtab põrandal seisvast kastist fotoalbumi. P tunneb albumi ära, see on pärit tema pagasist nagu lõputunnistuski.
Kuuekümne üheksandal aastal oli ta Kreekas ja sõitis õppelennukiga. Kuuekümne seitsmendal aastal oli ta Kreekas, õppis kreeka keelt, nägi, kuidas õppelennukid maanduvad ja tõusevad, õhtuti tuli külm, sarnast polnud ta Ugandas kunagi kohanud, külma tõttu mässis ta oliivrohelise dressipluusi tihedamini ümber ja lõdises, mõnikord tuli merelt tuul, mis tõi kaasa kohutavalt palju liiva, kandis selle Dekelia kitsastele tänavatele, liiv valge kui pärlikillud või purustatud taevatükid, liiv, mis kõrgete luidetena kõnniteede serva ja majaseinte äärde kuhjus. Mõnikord läks ta nädalavahetusel mere äärde, sõitis ühiskondliku transpordiga, bussiga, mis suvel sõidutas turiste, aga sügisel, talvel ja kevadel oli peaaegu tühi. Ta kõndis üksinda madalas vees, kingad näpus ja püksid üles kääritud, tundis, kuidas pimedus ja võib-olla andeksandmine neelab midagi tema lapsepõlvest, midagi tumedat. Tookord mere ääres mõtles ta teinekord, et need, kes praegu olemas on, kaovad ükskord ära, muutuvad lubjakiviks ühe teise mere põhjas.
Ülekuulaja võtab albumi