Bal-Sagothi jumalad. Robert E. Howard

et teda põrguahjudest päästa.

      Tuul oli tunduvalt vaibunud, kuid meri hoovas raskelt, heites pika laeva nagu ebeme kuristikusarnasest sügavusest üles vahutavale laineharjale. Katkiste pilvede vahelt piiluv hõbedane täiskuu valgustas kõrgeid visklevaid laineid. Iirimaa metsikul läänerannikul kasvanud kelt teadis, et viikingilaev oli kannatada saanud. Seda võis näha viisist, kuidas laev liikus, sügavalt laineid kündes ja tõusuvees kõikudes. Raevukas Lõunamere torm oli olnud küllalt tugev, et häda teha isegi nii tugevale laevale kui viikingite oma.

      Sama torm oli kursilt välja ja kaugele lõunasse ajanud Prantsuse laeva, millel Turlogh oli olnud reisijaks. Päevad ja ööd olid muutunud pimedaks, ulguvaks kaoseks, millesse laev oli heidetud, lendlemas nagu haavatud lind tormi ees. Ja siis, otse tormi tulekul, oli terav vöör kõrgunud madalama, laiema laeva kohal, ja laeva tabasid haardekonksud. Kindlasti sarnanesid need Põhjala mehed huntidele, nende südameis põlev verejanu polnud inimlik. Torm möirgas, nemad hüppasid ulgudes rünnakule, ja kui vihane taevas neile oma raevu näitas ja iga pöörane laine ähvardas neelata mõlemad laevad, olid need merehundid veel kõige tigedamad – tõelised mere pojad. Mere viha kajas vastu nende endi rinnas. See oli olnud pigem tapatalgu kui võitlus – kelt oli hukkamõistetud laeval ainsana vastu hakanud. Ja nüüd meenus talle kummaliselt tuttav nägu, mida ta oli vilksamisi märganud just enne, kui ta pikali löödi. Kes…?

      «Tere päevast, mu vapper dalkass, pole kaua kohtunud!»

      Turlogh vahtis meest, kes tema ees seisis harkisjalu, et kõikuval tekil tasakaalu säilitada. Ta oli suurt kasvu, peaaegu pool pead pikem kui Turlogh, kes oli kõvasti üle kuue jala pikk. Ta jalad olid nagu sambad, käsivarred kui rauast tammepuud. Ta habe oli kähar ja kullakarva, sobides tohutute käevõrudega, mida ta kandis. Soomussärk lisas talle sõjakat väljanägemist, just nagu ta sarviline kiiver paistis lisavat pikkust. Kuid rahulikes hallides silmades, mis vaatasid otse keldi hõõguvaisse sinisilmadesse, polnud raevu.