MINU SÕBER YPSILON
Kui ühele inimsaatusele võiks sobida sõna „tragikomöödia”, siis selline saatus on kahtlemata minu nüüdseks surnud sõber Ypsilonil, kelle hauale ma eile taas pärja asetasin, õlglilledest pärja, millesse olin lasknud ka pisut loorberit sisse punuda. Sest minu arvates pole pea ühtki teist luuletajat, kes oleks seda nii ära teeninud kui mu sõber Ypsilon – mitte oma geniaalsuse pärast, mis vaevalt oleks suutnud kõikide kriitikanoolte suhtes immuunseks jääda, vaid selle pärast, kui väga tema kunst talle südamesse läks. Ma pole iial ühtki temasarnast näinud ja mõnigi suurtest poeetidest, keda kaasaegsed ülistavad, võiks küll minna Währingi kalmistule ja pidada vaikse palve väikese risti ees, mis kannab kirja:
Martin Brand – nii oli ta tegelik nimi. Olgu pealegi imekspandav, et sellel nimel, mille mälestust ma väga austan, pole erilist menu ette näidata. Tema väikeses Salzburgi või Grazi ajalehes avaldatud luuletused, millest mõnel küll allkirjaks „Y”, ei paistnud eriliselt silma, ja minultki, kelle poole studiosus philologiae – seda oli härra Martin Brand kodanlikus elus – vahetevahel oma kirja pandud fantaasiatega pöördus, võis ta harva tõelist julgustust või tunnustust leida.
Kuid nii nagu enamik noortest luuletajatest, hoolis ta vähe nende arvamusest, kellele tema kirjutised ei meeldinud, ja tundis end oma muusa seltsis, kes nähtamatuna alati tema kõrval käis, nii lõpmata hästi, et teatud ajani kuulus ta kõige õnnelikumate inimeste hulka, keda ma iial kohanud olen. Mõnikord oli ta küll kurvameelne, kuid kindlasti mitte mingi ebameeldiva juhuse pärast, mis temaga põlastusväärses argielus oli juhtunud, vaid üksnes selle pärast, et tema vaim tegeles mingi õige kurva teemaga, kui ta töötas draama kallal, milles kuningannad surid südame murdumise ja printsid lõhkilöödud kolba tõttu, või kui ta kirjutas muinasjuttu, milles kuri haldjas ähvardas lihtsalt loomupärasest tigedusest kahe vapra inimlapse õnne hävitada. Seevastu oli ta jälle ohjeldamatult rõõmus, kui luuletas kevadest või balliööst, kus maskis kaunitar suudleb rikkaks nuubialaseks riietunud kunstiakadeemikut suule ja ütleb seejärel: „Jah, see oled sina, ja keegi ei röövi sind minult ära!”
Siin aga – see on vaieldamatu tõsiasi – algas juba minu sõber Ypsiloni meeletus. Minul oli kombeks teda ka manitseda, tõsisemalt kui mõnel teisel: ta ei tohiks liiga tihedalt omaenese varjuga sõbrustada, vaid peaks elus natuke ringi vaatama, seal on nii mõnigi elus hing, kes vaatamist väärt, ka tütarlapsed – blondid, pruunid, kes näiteks mulle olid palju armsamad kui tema värelevad ühepäevakujud.
Noh, ühe väikese armulooga ta küll alustas – ükskord pärast teatriõhtut muidugi, ühe kooritüdrukuga, kes õigupoolest pigem talle käte vahele jooksis, kui et tema oleks neiu pärast pingutanud; aga see lõppes nii rumalasti, nii kurvalt, et kogu loo kummalisus ja narrus mulle alles siis õieti selgeks sai, kui kõik oli juba läbi.
Tütarlaps tuli ühel pärastlõunal joostes minu juurde ja tabas mu parajasti hetkel, kui mulle oli klaveri ees tugitoolis kerge tukastus peale tulnud. Mu käsi lebas veel klaveriklahvidel, mingi dissonants kajas kõrvus.
Ma vaatasin sellele tibukesele mõningase imestusega otsa, seda enam, et ei märganud tema kõrval sõber Ypsiloni, ilma kelleta polnud neiu mind kodus veel iial külastanud. Minu kiire pilk ukse poole ilmselt reetis sõnatu küsimuse, mis mul keelel oli, ja ta ütles, hääl värisemas tagasihoitud nutust: „Ta istub kodus ja kirjutab!”
„Sa tuled tema juurest?” Ma tõusin ja pakkusin talle diivanile istet, nihutades endale tugitooli sinna kõrvale.
Vaevalt oli ta istunud, kui hakkas ägedalt nuuksuma.
„Mis sul on, tibuke?” küsisin ma. „Noh?”
Tema aga ei vastanud. Ma ootasin kannatlikult. Siis küsisin veel kord, täiesti rahulikult: „Nooh…?”
Ta võttis taskurätiku ja kuivatas pisaraid. „Mängige mõnda valssi, midagi lõbusat, siis ma jutustan teile…”
Ma asusin klaveri taha ja asetasin käed klahvidele. Juba esimeste akordide ajal kuulsin ta häält oma kõrval.
„Ta ei armasta mind,” ütles ta kõlatult. Ma katkestasin mängu ja vaatasin talle üllatunud pilgul otsa, mis polnud küll õigupoolest päris siiras, kuna olin sedasorti teadaandeks valmis.
„Mängige edasi,” ütles ta kurvalt. „Jah, aga valssi ei suuda ma nüüd küll mängida,” vastasin mina, et meid mõlemaid väikse naljaga piinlikust hetkest üle aidata – ja tõin kuuldavale leinamarsi… Sooviksin, et ma poleks seda tookord mänginud, nüüd piinab mind mõte sellest naeruväärsel, ebausklikul moel.
Tibuke rääkis edasi. „Tal on kindlasti keegi teine,” ütles ta, „sest ta hüüdis täna mitu korda: „Sa ei ole ju nagu tema… nagu tema…” Ja siis, kui ma teda päris hirmunult suudlesin, vaatas ta mulle otsa – niimoodi ülalt alla – ja ütles: „Mine, kas sa ei näe, et sa segad mind?” Ma kangestusin, aga tema kirjutas edasi, ta nägu õhetas ja silmad sädelesid. Mõne aja pärast vaatas ta minu poole ja nägi, et ma seisan ikka veel seal. „Ikka veel?” küsis ta; siis ma läksin.”
„Mida sa õigupoolest usud?” küsisin ma. Ta kehitas vaid õlgu. „Ma räägin sulle,” jätkasin ma, „olgugi et sa ei pruugi must esialgu aru saada. Sul ei ole mingit lihast ja luust võistlejannat, too teine, kellest sa siin räägid, pole üldse elus, see on vaid meie sõber Ypsiloni kujutlus.”
Ta põrnitses mind. „Ma tunnen teda,” sõnasin ma, „ja tean, et ta on hull!”
Tema näost lugesin ma imestust selle üle, kui rahulikult olin ma selle tõe kuuldavale toonud. „See pole esimene kord, kui ta omaenese kujutluspilti armub. Lase tal oma luuletusega lõpule jõuda, lase tal see puldi sahtlisse visata – ja kummitus on jälle kadunud.”
„Ta ajab ju niimoodi hirmu peale!” hüüatas neiu.
„Seda küll mitte,” vastasin, „aga ma olen nii mõnigi kord juba mõelnud, kuidas tema armastusele sinu vastu kuluks marjaks ära, kui sa talle ütleksid: „Mu kulla Ypsilon, ma ju õigupoolest ei eksisteerigi, ma olen välja lipsanud ühest muinasjutust, ja see sire tõelisus sinu käte vahel on vaid unenägu…””
„Kuidas?” küsis ta. Ta üldse ei mõistnud mind.
„Noh, ma tahan sulle vaid selgitada, et sul pole mingit mõistlikku põhjust armukade olla. Lase tal töötada, veel kaks-kolm päeva, siis tuleb ta ise sinu juurde ja palub, et sa oleksid taas endine. Usu mind!”
„Ta on niisiis pooleldi totakas!” hüüatas ta. „Pooleldi totakas? Pooleldi luuletaja – niisiis täiesti totakas! Aga rahune nüüd ometi ja ära nuta enam!”
Taas asetasin käed klahvidele ja mängisin üht valssi.
Vahepeal läks ta ukse juurde ja kui ma tõusin, et teda saatma minna, tegi ta tõrjuva käeliigutuse ja ütles: „Küll ma tulen jälle!” Seepeale ta lahkus ja mina lasin kätel rüppe vajuda…
Järgmisel hommikul külastasin ma sõber Ypsiloni. Kuigi tuppa paistis juba hele päike, põles ta kirjutuslaual neli punast küünalt (ta suutis vaid punaste küünalde valgel töötada) ja Ypsilon istus nende ees kurva pilguga, samal ajal kui ta sulg rahutult üle paberi eksles.
Ma kustutasin küünlad, alles viimase juures sai ta minu kohalolekust üldse teadlikuks. „Ah, sina,” ütles ta.
„Ypsilon,” ütlesin ma tõsiselt, „jäta silmapilk kõik sinnapaika, tule koos minuga hommikust sööma, vastasel korral pean kedagi appi kutsuma, et sind napakate torni pistetaks.”
Ta kinnitas oma suurte tuhmide silmade pilgu minule.
„Tibuke oli eile minu juures,” jutustasin ma edasi. „Millega sa ometi hakkama said?”
Ta naeratas. „Ära räägi mulle sellest armetust inimlapsest! Mul on sellest soost kõrini.”
„Jah, loomulikult!” ütlesin ma. „Need elus naised! Nad on piisavalt brutaalsed, et süüa, juua, armastada ja tõelist eksistentsi meeletult raisates läbi elu ratsutada.”
„Ära räägi mulle nendest,” katkestas ta mind. „Minu jaoks on olemas vaid ü k s. Sa ei saa mind iial temast lahutada! Kuula! Elas kord…”
Nüüd hakkas ta mulle jutustama üht lugu, vaadates aeg-ajalt paberilehtedele, mis ta