Kakskümmend viis aastat. Jakob Mändmets

      KAKSKÜMMEND VIIS AASTAT

      Lahevere küla kooliõpetaja Hans Puksoni kahekümneviie-aastane ametijuubel langes oktoobri keskpaika.

      Sel ajal õiget päikesepaistet Eestimaal nagu ei olekski. Tinahall taevalaotus lasub ilma üle ja vilu niiske aur uitab ümber – sageli peenikeseks vihmaks tihenedes, mis koredast riidest läbi tungib. Õhus heljub kütisehais ja rasked talumajad lommutavad vaikselt ja vihaselt kummalgi pool läkust külatänavat.

      Sel ajal sureb külas õhtul varakult igasugune heli.

      Mõnest kohast vilgub tuli. See paistab nõrgalt talu toast läbi tahmaste ruutude. Talunaised istuvad vokkide taga ja nende jalad sõtkuvad masinlikult tallalaudu ja sõrmed silivad heiet. Mehed sirutavad uniselt voodiõlgedel või kõvadel pinkidel ja suitsetavad kibedat vene tubakat.

      Vaheldust tõi sellesse vettinud elusse kooliõpetaja ametijuubel. Edelakaarest küla piirava nõmmiku servale ehitatud koolimaja aknad heitsid täna õhtul lustilisi valgusevihkusid. Kiired ulatusid külatänavale ja poisikesed hiilisid mööda kesa äärt koolimajale niivõrd lähedale, et pooliti aknast sisse ulatusid silmitsema.

      Sellest oli 25 aastat mööda, kui Laheveresse noor, alles poisikeseohtu mees tuli ja siin kooliõpetajaks hakkas. See mees oligi Hans Pukson.

      Kas võis see mees siis mõtelda, et ta 25 aasta pärast siinsamas pinnal oma aupüha pühitseb? Aga ometi – issanda arm ja heldus on oma truu sulase vastu suur olnud, sest juubilar on ju täna alles täies tervises ja jõus, ja siinsamas, kus ta oma juured nii tugevasti mullasse on ajanud, võib ta veel kaua aastaid mööda saata. Ta oli siin nurgas täielikuks omainimeseks muutunud, nii et kellelgi enam mõttessegi ei tulnud teda mõneks sisserändajaks pidada.

      Lahevere on juubilarile täielik kodu, sest kasvamisekoht ongi meelest kadunud.

      See põlv, kes tema tulemise ajal Laheveres eesotsas seisis, on suuremalt osalt hauda varisenud; ainult mõni üksik vanadusenõrkusest väsinu leidub veel vallas. Praegused Lahevere peremehed on suuremalt osalt tema koolitatud ja kasvatatud.

      Kui kiirelt on see kõik mööda läinud. Kogu selle maa on juubilar ühe hingega ära jooksnud, ilma et kordagi oleks seisatanud või päris tõsiselt tagasi vaadanud. Tõepoolest, seisatamiseks ei olnud aegagi. Igapäevased mured piitsutasid teda nagu töölooma taga.