Sari “Olümpiavõitjad”
Varem ilmunud:
“Jaan Talts” 2004
“Jaak Uudmäe” 2004
“Aavo Pikkuus” 2004
“Johannes Kotkas” 2005
“Svetlana Tširkova” 2006
“Jüri Tarmak” 2006
“Mait Riisman” 2006
“Erika Salumäe” 2006
“Voldemar Väli” 2007
“Alfred Neuland” 2007
“Viljar Loor” 2007
“Ivar Stukolkin” 2008
Kristjan Palusalu sportlik kangelastegu
Kristjani-kujuga aasta paremaid sportlasi tunnustades annab Eesti Olümpiakomitee uutele võitjatele au särada koos kõigi aegade vägevamaga – kahekordse olümpiavõitja Kristjan Palusaluga.
See au on kullast kallim, sest Kristjan Palusalu sportlik kangelastegu on lahutamatu tema inimlikust suurusest, truudusest kodumaale ja ustavusest perekonnale.
Mart Siimann, Eesti Olümpiakomitee president
Palusalu, ainus ja ületamatu
Kui rääkida meie spordiloo läbi aegade suurimatest kangelastest, siis pole põhjust kahelda – üks nendest on Kristjan Palusalu. Maailma-Kristjan, mees kahe olümpiakullaga Berliini suvemängudelt 1936.
Ent Palusalu ei kõrgu teistest spordisangaritest üle mitte ainult nende kahe kirka medaliga. Palusalu on teinud suureks kogu tema elu, milles oli võite, katsumusi ja kannatusi. Ikka ja jälle võiks Palusalu puhul otsida paralleeli kogu eesti rahva käekäiguga, millesse mahuvad võiduaeg, kannatusterada, vaikimisaastad. Kõik see sarnaneb ka Palusalu aastatega.
Meie rahva sümbol Palusalu õitses koos rahvaga, pidas vastu aegade raskustes, kuid ei lahkunud – jäi oma rahva juurde. Ning kui pidi vaikima, siis vaikis. Ta oli paljuski samasugune suur vaikija nagu põhjanaabritel Paavo Nurmi. Mees, kes rääkis alati vähem, kui tegi. Nii oli õpetanud elu. Ainult põhjused olid Palusalul ja Nurmil selleks erinevad.
Kindlasti ei saakski me Maailma-Kristjanit endale silme ette manada praaliva ja toriseva spordimehena, kes käib ja nõuab. Siis poleks ta olnud ka see Kristjan, kes on jäänud meie sporti ausa mängu etalonina.
Palusalust on kirjutatud pikki lugusid ja raamatuid enne ning küllap tehakse seda tulevikuski. Ainest, millest rääkida või jutustada, jagub mitte ainult raamatute, vaid miks mitte näidendi, filmi ja muu loometöö tarvis.
Seejuures paelub Kristjan Palusalu eluloos jälgi ajades kõige enam see, et ikka ja jälle ilmneb midagi uut – põnevaid fakte, mis tegelikult aitavad hoopis paremini lahti harutada mõnd senist küsimärki ja lasevad toimunul paista sageli sootuks teises varjundis.
Kasvõi see, kuidas Palusalu ikka lootis ja uskus, et õlavigastus taandub ning ta võib matile naasta ja käis isegi saksa tohtrite manu. Proovis ikka maadelda. Viimased tõsised matšid olid veel 1940. aasta kevadel, enne okupantide vallutusretke. Ja lõpuks andis endale aru, et kui ühe maadluse peab õlg vastu, siis turniiri enam mitte.
Seegi oli üks tema rasketest valikutest, mille ta parimas sportlaseeas langetas. Samas, lugedes Palusalu kommentaare toonases ajakirjanduses, võib päris kindlalt väita, et mees ei andnud vigastusele asu. Ruttas matile tagasi siis, kui pidanuks puhkama, ennast tagasi hoidma. Nii pihtiski ta hiljem, et kahjuks polnud kõrvalseisjaid, kes teda tagasi hoidnuks…
Kuid küllap oli selleski olukorras juhusel oma osa. Sest juhus oli ka 1938. aasta talvel toimunud saatuslik treening endast kergema mehega. Palusalu ootas treeningupartneriks Karklini. Kuid et too ei tulnud, hakkas Palusalu maadlema endast märksa kergema Roolaaniga. Püüdis hoida kergemat meest ja vigastas ennast. Õnnetu juhus, nagu ka arvukad legendid, seigad ja juhtumised, mis toovad kokkuvõttes meie ette värvika elutee.
Tiit Lääne, raamatu koostaja
Kristjan Palusalu (Trossmanni) kronoloogia
1908
Sünnib 10. märtsil Läänemaal Saulepi vallas Varemurru külas Looritsa talus (praegu Pärnumaa Varbla vald Rädi küla) Jüri ja Liiso Trossmanni kaheksanda lapsena. Tal oli neli vanemat venda ja kolm õde.
1919
Alustab kooliteed Vaiste algkoolis.
1923
Lõpetab Pärnumaal Kastna 4-klassilise algkooli.
1924
16-aastaselt pole tal kodukülas vägikaikaveos enam vastast.
1929
Aprillis asub teenima sõjaväe ajateenistusse Suurupi merekindluses.
24. novembril võistleb esmakordselt maadlusmatil ja võidab garnisoni esivõistlustel A-klassis esikoha. Alustab üks-kaks korda nädalas treeninguid Tallinna klubis Sport Anton Ohaka juures.
Detsembris maadleb esmakordselt Eesti meistrivõistlustel (vabamaadluses), kaotades Olaf Luigale ja Otto Viikbergile.
1930
Veebruaris teeb kaasa Eesti meistrivõistlustel kreeka-rooma maadluses, kus kaotab jälle Luigale ja Viikbergile.
Oktoobris lõpeb poolteist aastat kestnud sõduriaeg. Pärast kodutalus veedetud kuud asub elama Tallinnasse, astub võimlemisseltsi Sport liikmeks. Esimene töökoht on koduseltsis liuvälja hooldajana. Seejärel ettevõtte Vennad Popov ja Poeg raualaos ning hiljem Tallinna keskvanglas vangivalvurina.
Novembris Eesti meistrivõistlustel vabamaadluses kaotab Luigale ja Viikbergile, kuid teenib võitudega Arnold Luhaääre ja Aleksander Kõllo üle esimese medali – pronksi.
1931
Märtsis võidab Eesti meistrivõistlustel kreeka-rooma maadluses kolm vastast, kuid kaotab seljaga tõstjale Luhaäärele ning jääb kolmandaks. Hiljem selgub, et tegu oli kokkuleppekaotusega.
Oktoobris maadleb esmakordselt Eesti koondises Läti vastu, pidades oma esimese rahvusvahelise matši ja saab raske võidu Alberts Zvejnieksi üle.
Novembris maadleb Tallinnas Soome vastu, võites 4. minutil Väino Laitise.Teisel päeval kaotab punktidega 1:2 kahekordsele olümpiahõbedale, 39-aastasele Edil Rosenqvistile.
1932
Tuleb esmakordselt Eesti meistriks kreeka-rooma maadluse raskekaalus. Ei loovuta seda trooni järgnenud kuuel aastal. Võidab ka vabamaadluse meistrivõistlused.
Rootsi-Saksa-Ungari-Eesti nelikmaavõistlusel Stockholmis kaotab Trossmann olümpiapronksidele, ungarlasele Rajmund Badole, sakslasele Georg Gehringile ja kolmekordsele olümpiavõitjale rootslasele Carl Westergrenile.
1933
Debüteerib suurvõistlustel, saavutades Helsingis toimunud EM-võistlustel raskekaalus nelja mehe konkurentsis viimase neljanda koha.
Tuleb Eesti meistriks mõlemas maadlusviisis. Maavõistlusel Riias seljatab Zvejnieksi.
1934
Kevadel Helsingis peetud II Turaani turniiril kaotab napilt mitmekordsele Soome meistrile Arvo Niemeläle, teenides aga parimale eestlasele määratud üllatusauhinna.
Eesti meistrivõistlustel kreeka-rooma maadluses kaotab Trossmann napilt Nikolai Karklinile. See jääb talle ka viimaseks kaotuseks kodustel võistlustel.
EM-võistlustele Rooma kreeka-rooma maadluses Eestist aga raskekaallast ei saadeta. Lõunanaaber Zvejnieks saab sealt seetõttu pronksi.
1935
11. juunil saab Kristjan Trossmannist nimede eestistamise käigus Kristjan Palusalu.
Turaani turniiril saab raskekaalus