Raske ülesanne. Jakob Mändmets

      Algus

      Minu raskemate sõjaülesannete hulka kuulus hobuste võtmine. Selle peale mõtlen praegugi. Need südant lõhkuvad pildid astuvad tumestamatult mälestuses aastate järel ellu.

      Jõudsime kohale, kus sünnis leiti kindlustada seisukohti, siis oli esimene asi külast teatud hulk hobuseid tuua mitmesuguse materjali vedamiseks.

      Väga tihti tulid mehed tagasi hobusteta ja vankriteta, seletades, et nad midagi ei leidnud, sest kogu külas ei olevat ühtegi hobust.

      Pärast selgus aga ikkagi, et hobuseid oli. Emba-kumba: kas nad olid ära peidetud või võtsid mehed elanikelt altkäemaksu ja jätsid neile hobused alles.

      Mul tuli enesel minna, sest kõigest hoolimata pidi ometi leitama hobuseid ja vankreid, sest vastasel puhul oli võimatu teha tarvilikke kindlustustöid.

      Raske oli leida hobuseid, sest kohalikud elanikud oskasid nad ära peita otse imestuseväärilise osavusega. Nad viisid loomad tuppa voodite taha, keldrisse, katsid nad kinni riietega jne. Ei olnud pea ühtegi kohta, mis poleks olnud sünnis hobusele peidupaigaks.

      Kui siis loom käes oli, algas vankrijaht. Leidsid kusagilt vankri kere, siis olid jälle puudu rattad. Mehed matsid need ära ja vandusid siis kõigi pühade nimel, et eelmised salgad olevat ära viinud niihästi terved vankrid kui ka üksikud osad. Iseenesest mõista, et ei võidud uskuda nende kinnitust ja mitu korda sundis viimne abinõu, peksu ähvardus, neid kätte juhatama vankrite ärapeidetud osad.

      Kui lõpuks käes vanker ja hobune, siis algas see kõige raskem osa: inimesed võtsid looma kaelast kinni, ulgusid, kisendasid ja ütlesid, et see on nende ainuke toitja ja ülevalpidaja. Kui see neilt võetakse, siis peab nälga surema kogu perekond.