See juhtus ühe pilvise talvepäeva loojangul. Istusin Yokosukast Tōkyōsse suunduva rongi teise klassi vaguni nurka maha ja ootasin uimaselt, midagi mõtlemata ärasõiduvilet. Vagunis, kus elektrivalgustus juba mõnda aega põles, polnud veidral kombel peale minu mitte ühtegi reisijat. Piilusin aknast välja, aga nii imelik, kui see ka pole, polnud täna hämaral perroonil isegi ühtegi rongi saatma tulnud inimest. Vaid üks pisike puuri pistetud koer tõi aeg-ajalt kuuldavale mõne õnnetu haugatuse. Taoline vaatepilt peegeldas lausa hämmastaval moel seda, mis toimus mu hinges. Kurnatus ja tülpimus heitsid mu peale raske tinase varju kui pilvine taevas. Istusin, käed sügavale mantlitaskusse pistetud, suutmata leida endas energiat isegi taskus olevat õhtulehte välja võtta.
Viimaks kostis ärasõiduvile. Pisut kergendust tundes toetasin pea selja taga olevale aknaraamile ning ootasin kannatamatult, et raudteejaam mu silme ees lõpuks ometi tasakesi mööda libisema hakkaks. Aga veel enne, kui see juhtuda jõudis, kostis piletiväravate poolt madalatallaliste puukingade kõrvulukustavat klobinat. Vagunisaatja lükkas vandumise saatel vaguni ukse kolinal lahti ja sisse tormas ähmi täis 13–14-aastane tütarlaps. Samal hetkel nõksatas rong raskelt ja hakkas liikuma. Mõõdetud vahede tagant mu silme eest mööduvad perroonipostid, justkui maha unustatud tsisternvagun, ühele vagunis istujale jootraha eest tänusõnu lausuv pakikandja – kõik see jäi aknasse paiskuva suitsupilve sees järjest kaugemale maha. Tundsin end viimaks ometi paremini, ning läites sigareti, tegin esimest korda rasked silmalaud lahti ja heitsin minu vastas pingil istet võtnud tütarlapsele põgusa pilgu.
Pealaele kinnitatud, lõdvalt ümber pea keeratud ja vähese pumatiga võitud juuksepuhmaga1 ning tülgastavalt punaseks maalitud põskedega, mille pragunenud meik reetis põiki tõmmatud pintslilööke, nägi ta välja nagu tõeline maatüdruk. Plekilise kollakasrohelisest villasest boa otsad langesid lõdvalt põlvile, millel lebas suur riidesse mähitud pamp. Ikka veel pambust kinni hoidev külmast räsitud käsi pigistas kramplikult pihku punast kolmanda klassi piletit. Mulle ei meeldinud tüdruku matslik nägu. Tema räpasevõitu riided tekitasid ka vastumeelsust. Ja lõppeks ajas mul hinge täis tema nürimeelne suutmatus vahet teha teise ja kolmanda klassi vagunil. Sigareti läitnud, lõin ma nüüd oma ajalehe umbropsu põlvedele lahti, soovides tüdruku olemasolu unustada. Selsamal hetkel asendus õuest ajalehele voolanud päevavalgus ootamatult lambivalgusega ning õhtulehe kurat-teab-millest kirjutava veeru viletsas trükis kirjamärgid ilmusid mu silme ette hämmastava selgusega. Ilmselgelt oli rong sisenenud ühte paljudest Yokosuka liini tunnelitest.
Aga kui ma silmad lambist valgustatud ajalehest üle lasin, ei leidunud seal midagi, mis võinuks mu masendust peletada. Maailm oli tulvil tüütult igapäevaseid sündmusi. Rahuläbirääkimised2, värsked abielupaarid, korruptsioonijuhtumid, surmakuulutused. Kui rong tunnelisse sööstis, tundsin hetkeks meelepetet, nagu oleksime tagurpidi sõitnud. Samal ajal lasin silmad mehhaaniliselt üle nende tüütute uudisnuppude. Kuid terve selle aja jooksul tajusin endalegi vastu tahtmist minu ees istuva tüdruku kohalolu, mis tundus mulle kogu maailma vulgaarsuse kehastusena. Tunnelis sõitev rong, matsiplika ja lamedatesse artiklitesse mattunud õhtuleht – kui see polnud sümbol, siis mis veel? Kui see pole mõistetamatu, ebaõiglase ja üksluise inimelu sümbol, siis mis veel? Tundsin end veel tülpinumana, viskasin ajalehe eemale, toetasin pea vastu aknaraami, sulgesin silmad kui surnu ning jäin tukkuma.
See juhtus mõned hetked hiljem. Ühtäkki tundsin ähmaselt mingit ohtu ja kui ma instinktiivselt ringi vaatasin, siis nägin, et too tütarlaps oli vastasistmelt minu kõrvale ümber istunud ja punnitas visalt akent lahti teha. Ent paistis, et raske klaasaken ei tahtnud hästi alla liikuda. Tema pragunenud meigiga põsed olid veelgi punasemaks tõmbunud, kõrvu kostis kerge tõtakas hingeldamine, mida aeg-ajalt saatis nina lurin. See vaatepilt ei jätnud isegi minus teatud kaastunnet tekitamata. Oli näha, et kohe siseneb rong tunnelisse, sest hämaruses varjutasid vaguniaknaid mõlemal pool otse rongi kõrval kõrguvad helendava kulurohuga kaetud mäenõlvad. Sellest hoolimata üritas too tüdruk ikkagi suletud akent alla kiskuda. Mul oli raske selle põhjust aduda. Kui aus olla, tundus see mulle ei millegi enama kui tüdruku järjekordse veidrusena. Südamepõhjas endiselt tusane, jälgisin ma kalgil pilgul, kuidas külmast räsitud käed peavad surmavõitlust selle nimel, et klaasakent lahti sikutada, kusjuures ma ise justkui soovisin südame põhjas, et see tal kunagi ei õnnestuks. Ja siis, just sel hetkel, kui rong kohutava mürtsatusega tunnelisse sööstis, kolksatas aken viimaks lahti. Otsekohe hakkas nelinurksest avast hingematva tossuna vagunisse voogama justkui tahmaga segunenud paksu musta õhku. Ma ei olnud jõudnud veel taskurätikuga ninagi katta ja kuna mul on juba loomu poolest haige kurk, hakkasin näkku paiskuva musta tossu peale pidurdamatult läkastama, nii et see mul hinge päris kinni võttis. Aga tüdruk ei paistnud mind tähelegi panevat, ta pistis pea pikalt vaguniaknast välja ja jäi üksiti ettepoole vaatama, pimeduses huugav tuul soengut räsimas. Kui ma niimoodi viletsa lambi valgel läbi suitsu tüdrukut silmitsesin, hakkas ilm akna taga järk-järgult valgemaks minema ning sisse hoovas jahedat mulla, kulu ja vee lõhna. Kui seda poleks juhtunud, oleksin arvatavasti köhahoost toibudes toda tüdrukut vastuvaidlemisvõimalust andmata akent sulgema sundinud.
Kuid juba vupsas rong sundimatu kergusega tunnelist välja ja suundus ühe vaese aguli raudteeülesõidu poole. Ülesõidukoha ümbrus oli paksult täis ehitatud viletsaid roo- ja kivikatuseid ning õhtuhämaruses heljus üks valendav lipuke, mida arvatavasti lehvitas raudteevaht. Vaevalt jõudis rong tunnelist välja sõita, kui märkasin, et teisel pool tõkkepuud seisab tihedasti üksteise kõrval reas kolm punapõskset poissi. Kõik kolm olid lühikesekasvulised, justnagu oleks madal pilvine taevas nad lühemaks vajutanud. Kimonod poiste seljas olid täpselt sama masendavalt luitunud kui kogu see maanurgake isegi. Üles mööduva rongi suunas vaadates tõstsid kõik kolm korraga käe, lükkasid oma pead kaugele kuklasse ja tõid täiest kõrist kuuldavale mingi arusaamatu hüüatuse. Ja siis see juhtus. Poolest kehast akna peal kõlkunud tütarlaps sirutas oma külmakahjustatud käe aknast välja ja mulle tundus, et lehvitas seda jõuliselt, kui järsku potsatas rongi saatma tulnud poiste kohal rabinal alla viis-kuus südantsoojendavalt päikesekarva mandariini. Hoidsin tahtmatult hinge kinni. Ja siis sain ühtäkki kõigest aru. Tütarlaps, kes arvatavasti oli teel oma uue leivaisa majja, viskas selleks tarbeks kõrvale pandud mandariinid aknast alla oma noorematele vendadele, tänutäheks selle eest, et nood teda ülesõidule ära saatma olid tulnud.
Hämarusse mähkunud äärelinna raudteeülesõidukoht, pisikeste linnukeste moodi säutsunud väikesed lapsed ja rabinal nende ümber siia-sinna maha pudenenud mandariinide ere värv – kõik see möödus rongi akna taga silmpilkselt. Minu südamesse sööbis see pilt aga masendava selgusega. Märkasin, kuidas sellest mälupildist mu sees hakkas võrsuma mingi mõistatuslikult kerge ja helge tunne. Tõstsin pea ja silmitsesin toda tütarlast hoolega, nagu näeksin teda esimest korda. Tüdruk oli millalgi tagasi minu vastasistmele istunud ja oma pragunenud meigiga põski villasesse boaserva peites pigistas ta suurt riidesse mähitud pampu hoidev käsi tugevasti kolmanda klassi piletit…
Alles nüüd suutsin üürikeseks unustada sõnulseletamatu väsimuse ja tülpimuse ning elu mõistetamatuse, ebaõigluse ja üksluisuse.
Aprill 1919
Surnuraamat 3
Minu ema oli hull4. Ma ei ole kunagi oma ema vastu pojalikku lähedust tundnud. Ta istus päevade kaupa üksinda meie Shiba majas, juuksed juuksenõelaga üles pandud, ning popsutas pikka ja peenikest daamipiipu. Nii näolt kui kehalt pisike. Ja see nägu oli, ei teagi miks, täiesti elutu halli jumega. Kord, kui lugesin „Läänekambri armulugu”5, kohtasin seal väljendit „mullalehaline ja porimaitseline”, ning kohe meenus mulle mu ema, tema kõhetu ja aukuvajunud profiil.
Nii ongi, et mu ema ei ole kunagi minu eest hoolitsenud. Vähe sellest, mäletan, et kord, kui ma oma kasuemaga koos ema juurde teisele korrusele külla läksin, sain pika piibuga vastu pead. Aga üldiselt oli mu ema siiski rahulik hull. Kui teda tagant utsitada, et joonistagu mulle ja mu vanemale õele midagi, siis joonistas ta pooleksmurtud paberile ilusti ühe pildi. Kusjuures ta ei joonistanud sugugi ainult musta tušiga. Ta kasutas ka mu vanema õe vesivärve ja maalis nendega küll reisirõivas tütarlapsi, küll taimi ja lilli. Ainult et kõik tegelaskujud ta piltidel olid alati rebase näoga.
Mu