Näen vaimusilmas uskumatult täpselt kõiki detaile. Hallikast pehkinud puidust krägisevat aiaväravat ja ammugi niitmist vajava muru sees aelevat vana kassi, kes mind nähes ennast püsti ajab ja küüru ähvardavalt selga tõmbab. Maja kõrval kasvava madala kase oksi, mis kuuma suvise tuule käes tasakesi liiguvad. Mööda õue laiali pillutatud mänguasju ja trepile kahte ritta laotud õllepudeleid. Uks avaneb, väike tume peanupp piilub välja ja kaob kohe. „Mimmi tuli!” kuulen peenikest häält rõõmsalt hüüdmas. Selleks ajaks, kui trepini jõuan, kistakse uks uuesti pärani ning kaks pisikest kogu viskuvad hämmastava jõuga mu embusesse. „Rahu nüüd, lömastate lilled ära,” püüan pööraseid veidike ohjeldada. „Lähme sisse!”
Jõuame kööki ja ma tunnen, kuidas iiveldus hakkab peale tükkima. Siin valitseb põrgukuumus, aknad on suletud ja kõik kohad kärbseid täis. Õhus hõljuv hõng on hingemattev segu praetud vorstist, sibulast, higist ja alkoholist.
Kusagil majasügavuses mängib televiisor, muidu näib aga kõik olevat vaikne. „Kus siis emme ja teised on?” pärin tüdrukutelt. Mõtlen, et ilmselt on nad jälle omapead jäetud. Ma ei imestaks sugugi …
„Emme magab, Robert läks rattaga sõitma ja Lisandra on poes, pidi jäätist tooma ja sinki, et saaks võileiba teha,” seletab Marissabel õhinaga. Olen oma kahte noorimat õde vaadates ikka mõelnud, kuidas saab üks nelja-aastane olla nii palju asjalikum ja terasem kui seitsmene. Pikkade heledate juustega haldjataoline Britt-Marii räägib vähe ja harva, ta elab alati justkui omas maailmas. Kusagil minus on alati pesitsenud kahtlus, et temaga ei ole kõik päris korras, ja asjaolusid arvestades poleks see üldse mingi ime. Muidugi võin ma aga eksida. Võib-olla on sellel lapsel lihtsalt niimoodi kergem kõigega toime tulla.
Mu pea käib ringi. Tõmban laua alt ühe tabureti ja potsatan sellele istuma, hoidudes toetamast küünarnukke määrdunud ja kleepuva vakstuga kaetud lauale, kus kärbsed maiustavad hunnikusse laotud hommikusööginõude kallal. Õnnitlen tagasihoidlikku sünnipäevalast, ulatan talle kolm erepunast gerberat ja õngitsen oma kotist välja kolm kingipakki – ühe väikese ja kaks suuremat. Tean, et ega ta eriti midagi sellest enamat ei saa, seepärast olen kinkidega vaeva näinud. Ühes pakis on Barbie-nukk koos muljetavaldava garderoobiga, teises heleroosa karvane käekott laste meigiasjadega, kolmandas aga suur komplekt viltpliiatseid ning printsessiteemaline värviraamat. Kõik asjad, mida Britt-Marii jumaldab, nii et olen üsna kindel oma õigetes valikutes. Mul on õigus, tüdruku hallid silmad löövad kinke paberist välja harutades särama. Ta ei kilka ega karga ringi nagu teised lapsed, kuid tema näos peegeldub siiras rõõm.
Marissabel ei jää samuti üllatuseta, ehkki tema sünnipäev oli alles hiljaaegu. Ulatan talle pisikese legokomplekti ning käharpäine poisiriietes tüdruk toob kuuldavale tõelise pasunahüüu ja keerutab kinki pea kohal hoides uljalt mööda kööki ringi, kuni riivab pliidile jäetud kastruli saba. See paiskub suure kolinaga põrandale. Kahman kastruli kähku üles, õnneks on see tühi.
„Mis te jälle laamendate siin?” kostab selja tagant pahur hääl. „Kurat võtaks, ei saa viieks minutiks ka silma kinni lasta!” Pööran ringi ja ennäe, seal ukselävel ta seisabki, lohvakad teksased jalas ja liibuv hall T-särk lopsakaid kehavorme rõhutamas. Katrin Põlluaas, kolmkümmend üheksa aastat vana, töötanud elu jooksul nii müüja, õmbleja, valvuri kui koristajana. Perekonnaseis: lahutatud, lesk, vallaline. Sünnitanud kuus last. Viimased neli aastat töötu. Parandamatu alkohoolik. Minu ema.
Mind nähes jääb ta otsemaid vait, maigutab suud ja tõmbab käega läbi oma õlgadeni ulatuvate helepruunide juuste, mis hoiavad parema külje peal veidralt püsti. „Mirjam,” ütleb ta peaaegu normaalse häälega, „sina juba siin!”
Ta seisab keset põrandat ja naeratab natuke kohmetult. Hakkab just midagi ütlema, kui uks paiskub lahti ja Lisandra vuhiseb sisse, kilekott käe otsas. Ta on sätitud ja paksu meigikihi all nagu ikka, mis sest, et käis siinsamas külapoes. Meist kõigist on just tema emaga kõige sarnasem, ehkki ema meigib ennast harva ja on kehaehituselt kõvasti kogukam. Seetõttu ma Lisandra pärast nii kangesti muretsengi. Kardan, et ta kordab kõiki neid vigu, mida ema on teinud, ja paarikümne aasta pärast või varemgi on ta tema ehe koopia. Mul on alati nii raske teda vaadata. Tahaks midagi teha, midagi muuta, aga ma ei oska ega saa.
Õe tulek teeb suhtlemise pisut lihtsamaks. Me istume laua taha, ema keedab kohvi ja Lisandra otsib kotist lagedale jäätisepaki ning koogikarbi, samuti tillukese nuku, mille ta ulatab Britt-Mariile. Lilli pole laual rohkem kui need kolm punast gerberat, mille mina tõin.
Räägime mõttetutel igapäevastel teemadel, tüüpiline small talk, mida ikka ja alati mina üritan üleval hoida. Kuidas läks lasteaia lõpetamine ja mis naabritel uudist ja kas tõesti peitis nende kass oma pojad niimoodi ära, et keegi pole neid näinud? Juba professionaalse oskuslikkusega väldin teemasid, mis võivad ühele või teisele tekitada ebamugavust – Lisandra põhikoolilõpetamine elik lõpetamatajätmine, ema järjekordsed huviobjektid, maja lootusetu lagunemine, Roberti pahandused jne. Pole vaja enam rohkem tülisid. Käin siin niigi harva, olgu siis kõik vähemalt väliselt viks ja viisakas.
Ma ei jää kauaks. Kunagi ei suuda ma siin olla üle tunni, maksimaalselt pooleteise. Nagunii on pärast alati tunne, nagu oleksin terve päeva teinud rasket füüsilist tööd. See kõik on emotsionaalselt lihtsalt niivõrd kurnav. Pole siis ime, et muul ajal annan endast parima, et kogu see viletsus unustada.
Ema tuleb mind uksele saatma ja näen juba tema silmadest, mida ta kohe kavatseb küsida. „Kuule, Mirjam,” alustab ta oma kõige anuvama häälega, „kas …” Ma ei taha seda kuulata, ma ei viitsi, ma ei jaksa. Surun käe oma teksaste taskusse, pistan kaks kokkukägardatud kümneeurost emale pihku ja keeran otsa ringi. „Suur aitäh sulle, kallis laps, meil sel kuul lihtsalt nii palju väljaminekuid, elekter lubati ära võtta, kui vähemalt osa arvest ära ei maksa, aga Britt-Mariil on uusi kingi vaja, vanad lagunevad kohe ära … Järgmisel kuul saan sulle tagasi anda, mulle lubati kultuurimajas ajutiselt koristaja kohta, praegune pidi haiglas olema … Täitsa hullumaja ikka praegusel ajal nende töökohtadega, mis sest riigist sedasi saab …”
„Jajah, okei, ära muretse,” pomisen ja peaaegu jooksen majast eemale. Need jutud ajavad mul südame pahaks. Kui hakata õige kokku lugema, kui palju ma olen pidanud neid põhjendusi-vabandusi kuulama? Tean juba ette, et enne palgapäeva pole mõtet ema juurde tulla. Ma lihtsalt ei saa seda endale lubada.
Väraval põrkan kokku Robertiga, kes lükkab käekõrval päevinäinud jalgratast. Ta on viimaste kuudega tublisti kasvanud ja näeb oma üheteistkümnest eluaastast mõnevõrra vanem välja. „Tšau,” ütleb ta, ja kiirustab mulle õieti pilkugi heitmata edasi. Robertiga olen ma oma õdedest-vendadest kuidagi kõige võõramaks jäänud, seda eriti viimastel aastatel. Ta on enamasti alati kusagil ära, kui mina külla tulen, ja kui ta juhtubki kodus olema, ei räägi ta minuga eriti midagi ning küsimustele vastab vaid lihtlausetega. Küllap olen ma tema jaoks liiga vana ja liiga kauge. Britt-Marii ja Marissabel on küll veelgi nooremad, kuid nemad on ju tüdrukud ning nendega õnnestub mul paremini kontakti saada. Ma pole kunagi osanud väikeste poistega suhelda, ja eks see paistab välja. Pealegi kisub Robert iga aastaga üha enam kiiva, tema õpiedukus on kohati veel hullem kui Lisandral ja õe jutu järgi pidavat ta ka suitsetama. Alles möödunud talvel jäi ta koos paari oma klassikaaslasega Tallinnas joomase peaga politseile vahele – mõelda vaid, kümneaastane naga! Kaklemise pärast on tal koolis vist küll juba esimesest klassist peale jamasid olnud. Vahel ma ei teagi, kas kardan rohkem tema või Lisandra pärast. Mõlemad on kasvanud murelasteks, aga mul ei ole enam jõudu ega jaksu nende pärast oma südant valutada. Olen minevikus pidanud seda piisavalt tegema.
Sellepärast olen ma viimastel aastatel olnud masendavalt halb tütar ja õde. Olen teinud kõik unustamaks, et seal kusagil väikeses alevikus, vanas lagunevas majapugerikus on üks pere, kes mind vajab ja ootab. Kaalusin eelmisel aastal isegi lühidalt, et läheks ära kusagile välismaale ega tuleks enam kunagi siia tagasi. Oleksin juba äärepealt rääkinud sellest mõttest Erikule, kuid loobusin, vihates ennast sellise mõttegi eest. Eks ma teadsin ju algusest peale, et ei saa seda teha. Olgu teistega nagu on, kuid Marissabeli ja Britt-Mariid ei saa ma maha jätta. Nad armastavad mind ja loodavad mu peale. Kuidas nende mõlema silmad alati särama löövad, kui külla lähen! Ei-ei, seda ei suuda ma teha. Igatahes mitte lõplikult.
Nagunii