Oli juuni algus. Päris soojaks polnud küll veel läinud, kuid sellegipoolest võis olla päris kindel, et suvi on kätte jõudnud. Päike paistis iga päevaga aina soojemalt ja metsa ääres võis juba märgata õitsemas esimesi maasikaid.
Jõeveere küla serval asuvast metsast ilmus välja poiss ja hakkas jõeäärset rada mööda lähedal asuvate talude poole astuma. Poiss oli pikka kasvu ning tema natuke piklikud pruunid silmad heledate tukkade all vaatasid kaugusesse. Poiss kandis punast T-särki ja heledaid põlvpükse, õlal oli tal väike sinine seljakott.
Poisi nimi oli Marten ja ta jalutas mööda jõe kallast kodu poole. Ta vaatas kella. Jah, ta jääb õhtusöögile hiljaks. Mis siis. Ta ei viitsikski teistega lauas istuda. Esiteks ei saaks ta oma tänase päeva tegemiste kohta täit tõtt rääkida ja teiseks peaks jälle taluma kaastundlikke pilke, kui ema küsib, et kas ta on juba teiste lastega tuttavaks saanud.
Ei, ta ei olnud saanud. Aga ta oli neid täna juba näinud. Umbes temavanused – tumeda peaga poiss ja heledate patsidega tüdruk – istusid jõe ääres paadisillal ja viskasid väikesi kivikesi vette. Nad ei pannud teda vist tähelegi, kui ta neist möödus. Loomulikult polnud ta nende juurde läinud. Mida ta pidi ütlema? Saame tuttavaks? Aga kui nad ei tahtnudki temaga tuttavaks saada? Mida nad siis teinud oleks? Lihtsalt naerma hakanud? Marten tundis ennast ebamugavalt juba paljast mõttest, et peaks minema ja tunnistama, et ta tunneb end üksikuna. Lõppude lõpuks olid ju nemad enne siin ja neid oli kaks – kui nad tahavad temaga sõbraks saada, siis tulgu ja ütelgu seda.
Marten polnud kindel, kas ta oskakski sõprust sõlmida. Ta oli harjunud, et alati tulid teised tema juurde. Tal polnud midagi selle vastu. Ta oli klassis popp ja sai kõigiga hästi läbi. Võib-olla seetõttu, et oskas ja tahtis alati teisi koolitöödes aidata. Ka korvpallitrennis oli ta üks võistkonna paremaid mängijaid. Aga siin polnud ta mitte keegi. Maale tulnud linnapoiss. Miks nad peaksidki tema seltsi otsima? Ilmselt oli neil kahekesigi piisavalt lõbus.
Ainult esimestel päevadel oli ta end üksikuna tundnud. Aga nüüd, kui ta oli avastanud lossiga seotud saladuse, polnud enam mahti igavust ega üksindust tunda.
Õigupoolest polnud ta seda saladust avastanud, vaid see oli ise tema juurde tulnud. Kui ta Tallinnas kiiruga oma asju pakkis, oli tema asjade hulka kuidagi sattunud üks isa vana mapp. Tal polnud sellest aimugi, kuni ta hakkas üht raamatut otsima ja mapi leidis. Kui Marten selle avas, avastas ta sealt hulganisti isa käekirjaga täiskirjutatud kollakaks tõmbunud paberilehti. Koltunud lehti lugeda püüdes taipas ta kiiresti, millega tegu. Nimelt sisaldasid kõik paberid muistendeid mõisate, losside ja kirikute kohta. Marten alustas lugemist ja veidi aja pärast oli juba unustanud, mida ta tegelikult otsis. Ta oli koguni sunnitud vahepeal lugemise katki jätma, et silme ette manada lugudes kirjeldatud paiku ja inimesi – krahve, mõisapreilisid, vaeseid talutüdrukuid, salakäike ja kummitusi. Ema oli teda sel päeval juba mitu korda lõunat sööma hüüdnud, ent ikka veel ei raatsinud ta oma leiu kohalt tõusta. Eriti olid talle meeldinud paar lugu, mis jutustasid Jõemetsa mõisast.
„Rahva seas on legendiks saanud krahv Alexander von Steinbergi õnnetu armastuslugu. Noor krahv hakanud armastama vaest külaneidu. Tüdruku nimi oli Tiina ning ta oli erakordselt ilus ja arukas. Noorkrahvil oli tõsi taga ning ta tahtnud tüdrukut häärberisse nooremandaks tuua. Oma rumaluses läks ta seda ka vanematele kuulutama ja neilt õnnistust paluma. Alexandri kõrgest soost vanemad ei tahtnud seisusevälisest abielust midagi kuulda. Keelust hoolimata kohtusid noored tihti. Külaelanikud nägid neid öösiti käsikäes kuuvalgel ümbruskonnas jalutamas või jõe ääres istumas. Peagi anti noore krahvi armastatu kellelegi naaberküla mehele naiseks, mistõttu ta paari aasta pärast südamevalu kätte suri. Alexander ei suutnud seda taluda ja lahkus vanematekodust, et minna laia maailma õnne otsima. Ta naasis alles pärast oma isa surma, et lossi edasi valitseda.”
Teine lugu rääkis lossi juurde peidetud varandusest.
„Rahvasuu teab rääkida, et Jõemetsa lossivaremeis olevat suur varandus varjul. Ühel täiskuu neljapäevaööl kuulnud lossielanikud, et lossi ülemiselt korruselt tulid treppi mööda sammud alla. Arvatud, et need on vargad, aga kui vaatama mindud, siis ei nähtud kusagil ühtki hingelist. Kuu aja pärast kuuldud jällegi samu helisid. Sama kordunud ka edaspidi. Sel ajal nähtud, kuidas vana krahvi Steinbergi vaim liigub lossipargis ja peatub aeg-ajalt ringi vaadates. Krahv Steinberg olla juba eluajal olnud väga ihne mees. Keegi ei tea täpselt, kuidas ta nii suure varanduse endale oli hankinud. Räägitakse, et krahv nutab taga oma varandust, mille ta oli maha matnud, et isegi tema kõige lähedasemad inimesed seda ei leiaks.
Usutakse, et see varandus on ikka veel kusagil lossi lähedal alles ning täiskuu neljapäevaööl ilmub sinna vana krahvi vaim, kes varanduse matmiskoha juures kurvalt ringi jalutab.”
Õhtusöögi ajal rääkis Marten isale oma leiust. Isa muigas.
„Ma tõesti ei mäletanud, et mul selline mapp üldse on,” ütles ta. „Veel imelikum, et see sinu asjade hulka sattus. Seal on lood, mis ma kunagi kirjandusmuuseumis üles kirjutasin. Ma tahtsin ülikooli ajal kirjutada uurimust mõisatega seotud muistenditest.”
„Miks sa seda siis ei teinud?” küsis Marten.
„Ma ei teagi,” kehitas isa õlgu. „Võimalik, et selleks polnud õige aeg. Aga sa võid need endale võtta. Võib-olla pakuvad need sulle kunagi rohkem huvi.”
Marten naeratas.
„Aitäh, isa. Ma arvan, et need ei paku mulle kunagi rohkem huvi kui praegu. See tähendab, et suurem huvi pole enam võimalikki. Seal oli päris uskumatuid ja isegi hirmsaid lugusid.”
„Seda oli näha, sa ei saanud ju pool päeva oma toast välja,” lausus ema üldsegi mitte pahaselt.
„Jaa, kui ma veel teaks, kus asub näiteks Jõemetsa loss,” ohkas poiss viimaks uut kotletti taldrikule libistades. „Selle kohta oli paar hästi põnevat lugu.”
„Siit poolteise kilomeetri kaugusel metsa taga jõe ääres,” ütles isa rahulikult ja jäi siis äraootaval ilmel poega silmitsema.
„Mida?” Marten jõllitas isale otsa. Poiss oli kindel, et see on nali. Halb nali.
„Marten, kas sa oled kurdiks jäänud?” küsis Maris, Marteni üheksa-aastane õde.
„Kuulsid ju, mis isa ütles?” lisas suurema õe eeskujul kuueaastane Marleen.
Poiss ei pööranud tüdrukutele pilku.
„Jõemetsa loss? Neid ei ole näiteks mitu või nii?” küsis ta ärevalt.
„Ei, kindlasti mitte. See on siinsamas,” kinnitas isa. Ta ei olnud üldsegi sedamoodi, nagu püüaks Marteni kulul nalja teha.
„Ja ma võin seda vaatama minna?” küsis poiss ikka veel uskmatul ilmel.
„Loomulikult. Iga kell, kui vaid soovid,” ütles isa, mispeale ema vaatas isale natuke murelikult otsa.
Isa muigas.
„Sa pead muidugi vaatama, et seal poleks varisemisohtu. Ma tegelikult ei teagi, mis seisus see hoone on. No ega sa enam laps ole,” lisas ta kähku, vaadates oma naise hetkeks murelikuks muutunud nägu.
2. Libahundid ja kummitused
Laura ja Tanel istusid jõe ääres paadisillal ning vaatasid jõe voolamist. Punases õlapaeltega kleidis tüdrukul olid kahte patsi punutud pikad heledad juuksed ja ta vaatas oma suurte siniste silmadega kaugusesse, nõjatudes hajameelselt vastu kõrval istuva poisi õlga. See reetis, et nad tunnevad teineteist juba aastaid. Poiss ta kõrval oli pikk ja kõhn, tema tumedad juuksed olid lõigatud soengusse, mida kandsid filmistaarid. Poiss kandis siniseid teksaseid ja sama värvi T-särki. Tossud oli ta jalast visanud ja solistas nüüd varbaidpidi vees.
„Mis sa arvad, kas me oleme see suvi ka ainult kahekesi?” küsis äkki Laura.
Tanel kehitas õlgu.
„Siia kolkasse ei tule ju keegi.”
„Nemad tulid ju,” sõnas tüdruk ja näitas eemalt paistva kollase maja poole.
„Mu vanaema ütles, et nad on imelikud,” sõnas poiss.
„Mis neil siis viga on?” Tüdruku hääl ei reetnud erilist huvi.
Poiss kehitas õlgu.
„Nad ainult suvitavad siin nagu meiegi,