Saku Õlletehas 195. Eesti Õllekultuuri edendamine 1820–2015. Mart Juur

6253_e.tif" target="_blank" rel="nofollow" href="#b00000000.jpg"/>

      Litokivi, mida kasutati trükikojas 1920. aastatel Saku õlletehase aktsia trükkimiseks.

      SISSEJUHATUS

      Lihtsatele küsimustele on teinekord raske vastata. Mis on õlu? Küllap annaks kümmekond õllesõpra kümme üsna sarnast, aga mõnes olulises rõhuasetuses mõnevõrra erinevat vastust. Mida ütlevad teatmeteosed?

      “Eesti entsüklopeedia” (VIII köide, 1937) kinnitab: “Õlu, käärimistööstuse saadusena tarvitatav alkohoolne jook. Õlle valmistamiseks (pruulimiseks) tarvitatakse vett, linnaseid, humalaid ja pärmi.” “Eesti entsüklopeedia” (X köide, 1998) defineerib meile kõigile teada-tuntud õlle märksa pikemalt ja hoopis täpsemalt: “Tärkliserohke tooraine (pms. odralinnaste, linnased) alkoholikääritamisel saadud hele- kuni tumepruun jook, mis sisaldab 1–7 massi-% alkoholi, 3,5–13 massi-% ekstraktiivaineid (suhkruid, dekstriine, valke, aminohappeid, parkaineid, orgaanilisi happeid), kuni 0,4 massi-% mineraalaineid, kuni 0,4 massi-% süsinikdioksiidi ja mõningal määral B-rühma vitamiine.”

      Vaevalt õllesõbrad definitsiooni muutumist aastakümnetega nii tähtsaks peavad. Nad teavad, et õlu, ja eriti veel külm õlu, on hea ning igipõline jook kogu maailmas.

      Õlu on levinud jook eeskätt teraviljakasvatusaladel. Euroopas on hästi tuntud odraõlu, Aafrikas hirsiõlu, Ida-Aasias riisiõlu, Ladina-Ameerikas maisiõlu. Meie kultuuriruumile tuttavad klassikalised õlletüübid pärinevad Tšehhist (pilsen), Saksamaalt (nisuõlu), Inglismaalt (ale, tuntuima sordina porter), Iirimaalt (stout). Igal suurel õlletüübil on veel hulk alatüüpe. Samuti on eriõlled, mis ei mahu klassikaliste õlletüüpide sekka, nagu näiteks must, auru-, suitsu-, rukki- ja jääõlu.

      3000 eKr

      Sumeri piltkirjas on olemas õlut tähistav kiilkirjamärk.

      1800 eKr

      Sumeri õllejumalannale Ninkasile on pühendatud hümn.

      Uus-Assüüria impeeriumi valitseja kuningas Aššurnasirpal II (883–859 eKr) rüüpab tseremoniaalsest kausikesest tõenäoliselt õlut. Kuningas hoiab võimusümbolina käes vibu. Reljeef pärineb Nimrudi (muistne Kalhu) linnast Põhja-Mesopotaamias, mis paiknes praeguse Põhja-Iraagi linna Mosuli läheduses.

      Iidne jook

      Õlle valmistamist tunti juba Sumeri iidses kultuuris. Ilmselt kasutati vanimate õllede valmistamiseks teraainena metsikult kasvavat nisuliiki. Laiemalt sai õlle valmistamine võimalikuks, kui aegamööda “kultuuristati” oder, nisu jt teraviljad. Õlut tähistav kiilkirjamärk on sumeri piltkirjas olemas umbkaudu 3000 aastat eKr. Enam-vähem samast ajast on teada savitükist tahvlike, kuhu kiilkirjas on jäädvustatud teravatipulise põhjaga anum, mida peetakse õlle sümboliks, samuti on savitahvlitel kujutatud õllejoomisstseene. Louvre’i muuseumis Pariisis on nn sinine monument, mis kujutab sumeri tüdrukut õlut tegemas. Umbes aastast 1800 eKr pärineb sumeri õllejumalannale Ninkasile pühendatud hümn, mis lõpeb sõnadega:

      “Ninkasi, see oled sina, kes

      valab välja kogumisvaati filtreeritud

      õlut, see on nagu Tigrise ja Eufrati hoog.”

      Sumeri müüt “Enki ja Ninmah” räägib inimese loomisest, kus ka õllel ja õlle tekitatud üleval meeleolul on suur tähendus. Nimelt joonud tarkuse, käsitöö ja maagia jumal Enki koos emajumalanna Ninmahiga õlut ja “nende südamesse tuli elevus”. Nii asusid nad koos voolima inimeselaadseid olevusi. Alles pärast mitut ebaõnnestunud katset jõuti väikelapse voolimiseni.

      Õlu on umbkaudu sama vana kui leib.

      Õlu on umbkaudu sama vana kui leib. Mõned teadlased leiavad, et õlu on koguni leivast vanem. Osa teadlasi on veendunud, et õllepruulimine on vanem ka veini valmistamisest. Veine hakati Lähis-Idas valmistama umbkaudu 6000–4000 aastat tagasi. Vana-Babüloonia suurriigi rajaja kuningas Hammurapi (1728–1686 eKr) andis välja maailma vanima teadaoleva seadustekogu. 282 artikli seas on paragrahv karistuse määramisest õllepruulile, kes oli seganud õlut veega. Ilmselt suuresti just Vana-Egiptuse eeskujul levis õlle valmistamine järk-järgult Etioopia, Anatoolia, Foiniikia, Pärsia ja Kaukaasia aladele.

      Vana-Lähis-Ida uurijad on koguni proovinud rekonstrueerida muistset õlle valmistamise tehnoloogiat, toetudes kiilkirjalistele retseptidele. Selliselt valmistatud kesvamärjukesi on degusteeritud nii mõnelgi erialainimeste rahvusvahelisel üritusel. Näiteks rahvusvahelisel assürioloogia 47. kongressil, mis toimus 2001. aastal Helsingis ja Tallinnas, pakuti osavõtjatele Enkidu-nimelist õlut. Soome assürioloogid kinnitasid selle retsepti pärinemist Mesopotaamiast ajast 2500 aastat eKr. Mesopotaamiast on teada mitu õllesorti, sealhulgas kange, datlitest valmistatud õlu, magus ja tume õlu, meemaitseline õlu jne.

      2500 a eKr

      Mesopotaamiast on teada mitu õllesorti, sealhulgas kange, datlitest valmistatud õlu, magus ja tume õlu, meemaitseline õlu jne.

      Muistne jooginõu (u 2600–2400 eKr), mida on kasutatud õlle joomiseks. Kullast jooginõu leiti koos paljude muude esemetega kuninganna Puabi hauast Uri linnas Lõuna-Mesopotaamias.

      Neil ammustel aegadel, aga ka pikki sajandeid hiljem, kuulus õlu eeskätt alamrahva jookide hulka. Ent hüva märjukest mekkisid ka kuningad ja väepealikud, preestrid ning suurnikud, seda kasutati ohverdamisel ja teiste usurituaalide täitmisel. Õlle olemasolust on juttu tehtud lausa kümnetes säilinud hümnides ja mütoloogilistes tekstides. Näiteks Skandinaavia eelkristlikus eeposes “Edda” pruulib merejumal Äägir õlut.

      1516

      Hertsog Wilhelm IV kehtestas õlle puhtuse (võltsimatuse) seaduse.

      Kaitsepühak Gambrinus

      Laiemalt levis õlu Euroopas varakeskajal. Seda valmistati suuremates majapidamistes, aegamööda anti õlle valmistamise eesõigused kloostritele ja linnades ilmalikele pruulmeistritele.

      Tuntud legendi kohaselt leiutanud õllepruulimise Flandria kuningas Gambrinus, õlle ning õllepruulide (mitteametlik) kaitsepühak. Teda kujutakse sageli kuninga, keskaegse rüütli või isegi tüseda vanamehena. Võimalik on Gambrinuse legendi teke seoses Brabanti valitseja hertsog Jan I-ga (valitses aastatel 1250–1290), kes mõne allika andmeil võis leiutada humalaõlle. Kuid on teisi allikaid, mis kinnitavad: Gambrinus olnud joogivalajate seas juba Frangi kuninga Karl Suure (742–814) õukonnas. Etümoloogilist algupära on otsitud ladinakeelsetest sõnadest cambarus (keldrihoidja) ja ganeae birrinus (kõrtsis jooja).