Nägin Joãod esimest korda kolm aastat enne selle raamatu ilmumist – kõrtsis Hell Hunt, mis on, nagu hiljem selgus, selle nutika ja jutuka lõunamaalase teine kodu. Ei tea, kas ta on võtnud eeskujuks Hemingway või kellegi teise, igal juhul meeldib talle töötada mitte kodus, vaid sotsiaalse pinge ja rõõmu ning nähtamatute emotsiooniniitidega laetud õhkkonnas. Oli täielik juhus, et üks kaunis blond naisterahvas (mis siin imestada) mind temaga tutvustas.
Mind rabas João analüüsi-ja jutustamisvõime, see, kuidas ta rääkis Eestist või mõnest teisest riigist, kus ta oma lühikese, ent rännakutest tulvil elu jooksul oli elanud – hoopis uue, mulle seni märkamata jäänud nurga alt. See köitis mind sedavõrd, et palkasin ta silmapilk Eesti Ekspressi internetiväljaande arvamuslugude kirjutajaks. Algul ajutiselt, siis alaliselt. Ekspressis on sõna saanud paljud arvamusautorid, ka väga väärikad, kuid vähesed on nii kauaks pidama jäänud: vähestel on jaksu nädalast nädalasse end tühjaks kirjutamata huvitavaid tekste toota. João puhul pole imestada, et nende kolme Eestis elatud aasta jooksul on ta kirjutanud ka kolm romaani, millest vähemalt ühte saab peatselt ka eesti keeles lugeda.
Minu hinnangul on João lood meile vajalikud sellepärast, et nad pakuvad värskendava kõrvaltvaataja pilgu meie väiksele konnatiigile.
Tema arutlused on justkui peegel, kust me näeme iseennast ja oma tegemisi – nii nagu me neid varem ei ole näinud. Seetõttu need artiklid ka ei aegu, vaid jäävad kroonikana pikemaks kestma. Ilmselt ka sellepärast hoiad sina, armas lugeja, seda raamatut praegu käes ja loodetavasti loed huviga.
João lugusid iseloomustab pehme huumor, tema iroonia pole ründav, puudub tigedus ja agressiivsus, mida tänapäeval kahjuks nii tihti näeb. Olgu tegu looga, milles analüüsitakse noorte eestlaste rändu Austraaliasse, eestlaste endi eksikujutlusi välismaalaste suhtes, või filosoofilise mõttekäiguga juhuste osast elu mõtte otsinguil. Siin raamatus on lugemisvara, mida saab mõnuga, jalad seinal, nautida.
„Tegelikult ka, sa tulid ju Eestisse tüdrukute pärast…”
november 2009
Talv on tulekul. Ja kui eestlased (ja portugallased) minult küsivad, miks ma ikkagi Eestis elan, kõhklen, mida öelda. „Palju igasuguseid kokkusattumusi…” Aga võõrast uudishimu nii lihtsalt ei rahulda. Nad tahavad teada: „Tegelikult ka, sa vaata, kui jube ilm siin on! Nagunii mõne tüdruku pärast…”
Seda kuuldes hakkab mul sees keerama. Need déjà vu’d on mind juba tõsiselt ära tüüdanud, tunnen vajadust asju väheke selgitada. Õnneks piisab, kui mainin üht eksootilist perekonnanime – Mirsalis. Sellega olen oma inkvisiitorites uudishimu äratanud ja ma hoiatan neid ette, et on aeg jutustada väike lugu (ärge muretsege, see pole pikk).
On 2006. aasta mai. Pärast esimest einet Gotta Kanali kruiisil, lahkudes Stockholmist, pöördub minu poole restorani teenindaja ja palub viisakalt, et ma istuksin järgmistel kordadel teise lauda, kui mul pole midagi selle vastu: minu lauas oli liiga palju inimesi, samas kui teki teises otsas oli vabu kohti küllalt. „Sobib, Lotta, ma lähen sinna,” nõustusin kohe.
Nii juhtuski, et edaspidi jagasin ma kolm korda päevas lauda Klaus Mirsalisega. Umbes 80aastane vanahärra oli teistmoodi reisija. Mitte sellepärast, et tal oli põlv põdur ja ta ei saanud seetõttu nautida tavapärast kruiisiprogrammi. Ei. Peale selle, et insener Mirsalis oli käinud peaaegu igas maailma riigis, oli tal lihtsalt kadestusväärne elevandi mälu. Olin sellel Skandinaavia tripil reisiajakirja reporterina, nii et seda suurema huviga kuulasin ma tema Teise maailmasõja mälestusi.
1944. aastal, kui Klaus oli 17aastane, võtsid ameeriklased ta tema kodulinna (Düsseldorfi) lähedal kinni. Ta seletas mulle põhjalikult, mis vahe oli poliitilistel natsidel ja sõtta võetud saksa noortel (nagu ta ise), kes eesliinile lahingusse saadeti. Minu hämmastuseks mainis Mirsalis jutu sees – talle omasel tagasihoidlikul moel – ka kolme aastat Teise maailmasõja vangilaagris. Kaks aastat Nottinghamis ja veel üks aasta eri kohtades USAs, kus, kui mu mälu mind ei peta, sunniti teda raudteed ehitama. „Aga kõik nad kohtlesid sakslasi väga hästi. Mul on Inglismaal siiani palju sõpru…”
Klaus oli hea jutuvestja, aga sellest enam inspireeris mind tema suuremeelne hing.
Iga eine ajal avaldas ta mulle oma ainukordse eluloo uusi käänakuid. Kuni ükskord küsis ta minu enda tulevikuplaanide kohta.
„Praegu sõidan ma Amsterdami, aga siis pean ma teatud variantidest välja valima, kuhu elama minna. Vilnius, Stockholm, Kopenhaagen, Berliin, Varssavi, Tallinn ja võib-olla Hamburg… Vabakutselisena ei ole lihtne otsustada. Pealegi on mul kõigis nendes linnades häid tuttavaid. Ja oma tööd saan ma teha igal pool…”
Klaus ajas silmad pärani ja põrutas: „Ilma vähimagi kahtluseta on Tallinn neist kõige etem. Tallinn on imeilus linn… Ja mu pere on sealt pärit…”
„Tõesti?” olin sügavalt üllatunud. „Kuidas nii? Teie nimi küll saksa ega eesti oma ei tundu…”
Ja ei olnudki. Klaus jutustas, et esimene Mirsalis, kes Tallinna tuli, oli üks Pärsia kaupmees, kes saabus siia 17. või 18. sajandil. Tema pere elas Eestis 20. sajandi alguseni, kuni nad pidid Saksamaale põgenema.
Kui ma nädala pärast Göteborgis maabusin, otsustasin oma lennust Lissaboni loobuda. Sõitsin rongiga Stockholmi tagasi ja ostsin odava Estonian Airi pileti Tallinna. Veetsin siin neli päeva, mis oli enam kui küll, et endale korter üürida. Muide, see oli esimene ja ainus, mida ma külastasin, just nagu oleks mingi tähtede seis mulle teed näidanud.
Kuus päeva hiljem olin kogu oma tavaari kohvritesse pakkinud ning Lissabonist ja Amsterdamist ära toonud. Samal nädalal saatsin Klausile Bodeni järve äärde Konstanzi kaardi, et talle oma sammust teada anda. See oli minu jaoks sümboolne tegu.
Fakt on see, et mõningasest vingumisest hoolimata elan ma endiselt siin. On selgunud, et Eestil on mingi nähtamatu magnet.
Klausi roll oli minu jaoks määrav – väikeste asjade vägi võib olla lõputu. Sellepärast loodan ma ikka veel, et ühel päeval ristuvad mu teed mõne Eesti Mirsalisega. Nad on minu elus tähenduslikud. Kes teab, võib-olla loeb üks neist praegu seda kolumnigi?
SS mõtteviis – lihtsalt ja lühidalt, Eesti moodi
detsember 2009
Kahtlemata oli kõiksugu minimalistlikke kogemusi talletunud minu mälusalve juba alates päris esimesest päevast, kui ma Tallinna saabusin. Diego küsimus pani seal lihtsalt tulukese põlema:
„Sa elad Eestis? Kas see pole mitte see riik, kus kõik tüdrukud on hästi lühikeste nimedega?”
Pean tunnistama, et esimesel hetkel tundus mulle, et see kommentaar on ebaviisakas, kuigi tegelikult oli mu hispaanlasest sõber ju üksnes spontaanselt öelnud seda, mis talle Eestiga seostus. Ja see polnudki ainult kenad linalaksed neiud, vaid ka nende üsnagi „ökonoomsed” nimed.
Täitsa huvitav, milliseid valikuid meeste mälu vahel teeb.
Igatahes tänu Diego tähelepanekule käisid mul nüüd riburada peast läbi kõik eesti nimed. Või vähemalt need, mida mina olen kuulnud. Ja tõepoolest, ei ole väga pikad: Eve, Aive, Age, Triin, Raili, Sirle, Helen, Katre, Liis, Silja jne jne. Ei mingit seksismi, poisinimede puhul on seaduspärasus sama: Ivar, Priit, Rein, Erki, Ivo, Edgar, Andrus, Mart, Toomas, Hendrik jne jne.
Rohkem kui seitse tähte tundub olevat tüütu pärand, mis vaevalt sobib korralikult kodanikult eeldatava praktilise elustiiliga.
Olgu, vabariigi presidendile võib teha erandi, aga ainult siis, kui see jääb üheks vähestest.
Diego avameelsus pani mind ajas rändama. Ta saatis mu tagasi päeva, kui ma käisin oma Eesti ID-kaarti tegemas (jah, selles minimalistlikus hoones bussijaama kõrval). Järjekordne värvikas seik minu Balti-perioodil. Esimest korda elus lühendati minu isikunime ametlikult ühe tähe võrra (34 asemel jäi järele 33). Minu täielik nimi João Nuno Ferreira Soares Lopes Marques jäi ilma oma viimasest s-ist. Sest „Marques” ei mahtunud täies hiilguses selle minidokumendi peale ära.
Paraku.
Seda kadunud s-i ma ei leinanud. Peab olema mõistlik ja saama aru, et ega Eesti ID-kaart saagi sellisteks barokiajast ja Atlandi ookeani ja Vahemere maadest pärit nimejadade jaoks valmis olla, millega uued residendid Eestisse tulevad,