JUNKUR HANSU ÄPARDUS
See oli kena, suvine päev lõikuskuu hakatusel 1576. Armsale ja rahulikult säras päike Harjumaa üle, aga maakoha pilt, mida tema kiired läbipaistva kuldse uduga katsid, ei olnud südant rõõmustav ega silmi meelitav. Umbrohu ja ohakatega kaetud põllud, põletatud mõisate ja külade ahervaremed need olid maakoha tähtsamad tundemärgid. Rikas ja rõõmus Harjumaa oli 18-aastase sõja läbi suuremalt jaolt vaikseks kõrbeks muudetud, kus sakslased, poolakad ja rootslased aeg-ajalt endise rikkuse riismeid laastamas käisid.
Maanteel, mis Tallinnast Paidesse viib ja sel ajal kõige viletsamas korras oli, sõitsid neli ratsanikku, kõik noored mehed saksa moodi riides ja silmnähtavalt heas tujus. Kõige lustlikum oli üks nende seast, kelle jumekas, paraku ka pisut lollakas nägu tema tulipunaste juuste ja vurrudega võidu läikis. See noorsand ei andnud oma toredale täkule silmapilkugi rahu, lobises ja trallitas vahetpidamata, heitis rohkesti nalja ja naeris ise kõige valjemini oma naljade üle. Tema nägu oli selle parandamata kergemeelsuse peegel, mis Liivi orduriigi mõisnikke ja kodanikke hirmsa sõja hädasid unustama ja venelasi sagedasti imestama pani. Vana orduriik oli vene löökide all lagunenud, lugematu hulk inimesi tapetud, mõisad ja külad hävitatud, tuleviku taevas süsimusta kõuepilvega kaetud – sellest kõigest hoolimata elati kindlates linnades priskesti ja niipea kui sõjakära pisut vaikis, tulid ka mõisnikud linnadest lagedale maale tagasi ja pidasid pulmi ning pidusid, nagu oleks orduaja rõõmus ja muretu põli jälle kätte jõudnud. Nüüd alles tuli selgesti nähtavale, kui määratud need varandused olid, mis saksa mõisnikud 400 aasta jooksul maa pärisrahva verivaeva läbi kokku kogunud, nii et sõja äpardused ega pöörane priiskamine neid lõpetada ei suutnud.
Üleüldise kerge meele kõrval oli aga punase peaga junkrul rõõmuks veel iseäraline põhjus. Tema mõisad olid küll maatasa tehtud, isa ja vennad sõjas langenud, ema peast nõdraks jäänud – mis sellest? Tema ise oli ikka veel suure varanduse peremees ja pealegi ilusa Agnes von Mönnikhuseni, rikka ja uhke Kuimetsa pärishärra tütre peigmees. Täna oli reede ja pühapäeval pidid pulmad olema.
“Pange tähele, sõbrad,” hõiskas lustlik noormees.
“et mina oma pulmas kaineid nägusid ei salli. Kes päikese loojamineku ajal oma nime veel selgesti mäletab, selle pealagi teeb minu kannu põhjaga tutvust. Kõigepealt olgu see sinule, Delvig, meelde tuletatud,” pööras ta end ühe kaaslase poole, kes teistest pisut tõsisem näis olevat.
“Sina oled tuntud norutaja, ja pealegi oled sa ilusa Agnese pärast minu peale kangesti kade. See teeb mulle haiget, aga ma ei või parata, et Agnes sind ei tahtnud.”
“Tasa, tasa, junkur Hans von Risbiter,” kostis Delvig pilkavalt naeratades.
“Võib küll olla, ei Agncs von Mönnikhusen mind ei tahtnud, aga kas ta sellepärast sind nii väga himustab, on vähemasti kahtlane. Esiotsa on ainult niipalju kindel, et Agnese isa sind oma väimeheks tahab võtta.”
“Selleks on tal ka põhjusi,” kiitis Risbiter.
“See olin mina, kes oma käega Põltsamaal kuningas Magnuse riiginõuniku, Mönnikhuseni verivaenlase, Fahrensbachi vangi võttis.”
“Kange tegu, vana rauka sängist välja kiskuda!” pilkas Delvig.
“Minu suur hagijas Diana oleks sellega vist veel paremini toime saanud.”
Need sõnad tegid kaaslastele tuska.
“Ära puutu rüütli au külge, Delvig,” noomis junkur Gilsen.
“See ei ole õige, Mönnikhuseni väimehe ja koera nime korraga suhu võtta,” nurises junkur Aderkas.
“Paned sa mind oma koeraga kõrvu?” küsis Risbiter ähvardades.
“Oh ei,” naeratas Delvig.
“ma pean oma Dianast nii suurt lugu, et teda – kellegi vastu ei vahetaks.”
“Kisud sa riidu?” hüüdis Risbiter.
“Ära unusta, Delvig, et mul mõõk kaasas on!”
“Siis tarvita teda parajal paigal!” kostis Delvig kärsitult.
“Ma ütlen veel üks kord: oma Põltsamaa vägiteo pärast ei ole sa veel ammugi Agnes von Mönnikhuseni käe vääriline. See ei ole suur asi, paarisaja mehega lahtise alevi kallale kippuda, naisi ja lapsi tappa ja seitsmekümneaastane vanamees vangi võtta. Oleks see vähemasti kuningas Magnus ise olnud! Aga vaevalt oli üks kuri naljahammas hüüdnud.
“Venelased tulevad!” – seal olid sina esimene taldu näitamas.”
“Pidin ma üksipäini vastu hakkama, kuna kõik teised plagama panid?”
"Mina ei pannud mitte plagama – seda tunnistab minu lõhki raiutud nägu. Aga see'p see meie õnnetus on, et üks oma süü ikka teise kaela ajab. Venelased on ühes nõus ja seisavad ühe käsu all, meie aga oleme alati lahus, igaüks püüab oma nahka päästa ja teisi kilbiks ette lükata. Nõnda lähme kõik hukka.”
“Sina ise oled kõige suurem venelaste kartja.”
“Ma kardan neid, sest et meie nõrkust tunnen. Meie oleme suured prassijad ja hooplejad, kuni vaenlane kaugel on, aga seisab ta äkitselt meie ees, siis poeme pakku.
“Jookse, jookse!” – seda hüüet on venelased meie suust nii sagedasti kuulnud, ei nad seda meie sõjahüüdeks arvavad.”
“Need on äraandja sõnad!” kärgatas Risbiter.
“Kes tõtt räägib, on valelikkude ees ikka äraandja,” kostis Delvig, kelle palgele puna tõusma hakkas.
“Kes on valelik?”
“Esiteks on see valelik, kes tõtt ei salli, teiseks see, kes oma tulevasele äiapapale ette luiskab, et ta tema verivaenlase sõjameeste keskelt välja kiskunud ja sealjuures tosina sõjamehi maha löönud, kolmandaks…”
“Kolmandaks tulgu kõik maailma nuhtlused sinu kaela!” karjus Risbiter näost lõkendades ja kiskus mõõga välja. Sedasama tegid ka teised. Delvig enese kaitsmiseks, Aderkas ja Gilsen riiu lahutamiseks.
“Tohoo!” naljatas Aderkas, mõõka kaklejate vahele sirutades.
“Kui nüüd juba päid lõhkuma hakkame, mis me siis pulma õhtul peame tegema?” Lahutamine ei olnud raske, sest Delvig oli külmavereline ja Risbiter teadis väga hästi, et vastane jõu ning osavuse poolest temast kangem oli. Mõõgad pisteti tuppe, aga seltsiliste hea tuju oli tükiks ajaks rikutud. Risbiter andis hobusele kannuseid ja kihutas tüki maad teistest ette. Tee käänas järsku metsatuka sisse. Korraga nägi Risbiter umbes saja sammu kaugusel üksikut rändajat, kes teda silmates teelt kõrvale astus ja puude vahele kadus. Risbiter oli riiuotsimise tujus ja arvas õigusega, et üksik jalakäija, keda tema kui ratsanik üleliia karta ei pruukinud, temale otse tuju parandamiseks käe alla oli juhtunud. Ta vaatas tagasi, kas kaaslased ligidal, kihutas siis metsa ja leidis rändaja varsti üles. See oli kõrge kasvuga noormees, kelle tugevaid liikmeid pikk talupoja ülekuub kattis. Pehme, laia äärega ja kõrge põhjaga kübar oli tal peas, pikkade säärtega sõjamehe saapad jalas. Tema ülikonnast ei võinud õieti aru saada, kas ta sõjamees, linnakodanik või talumees oli. Tugevalt päevitunud näo vorm oli kenasti joonistatud, silmad mustad ja elavad. Käes kandis ta jämedat keppi. Ratsamehe lähenedes jäi ta rahulikult seisma ja toetas end kepi najale. Risbiter tahtis hobuse rüsinal võõra mehe otsa ajada, aga see sasis, ilma et oleks sammu taganenud, tugeva käega valjastest kinni ja pani hobuse seisma.
“Junkur on vist pime, et uisapäisa inimese peale ajab,” ütles ta külmavereliselt.
“Lase hobuse suu lahti!” müristas Risbiter. Võõras sundis hobuse sammu taganema ja laskis siis valjad lahti.
“Miks sa tee pealt kõrvale läksid?” küsis Risbiter pisut tasasemalt.
“Eks see ole talupoja kohus, et ta junkrut peab kartma. Pealegi ei või praegusel ajal kellegi näost näha, kas ta teeröövel on või mitte.”
“Küll ma sind õpetan, kuidas sa mind pead kartma. Kohe kasi sinnapoole!” Risbiter näitas näpuga maantee poole.
“Mul on teises küljes tegemist. Jumalaga, junkur.” Võõras pööras junkrule selja ja tegi minekut.
“Pea kinni! Hoi, sõbrad!” hüüdis Risbiter. Kaaslased lähenesid kiirelt ratsutades.
“See on kahtlane inimene,” seletas Risbiter.
“vist