1. PEATÜKK
„Suur tänu, mu laps!“
Lasse ja Maia seisavad jaama perroonil päikesepaistel ja ootavad rongi. Nad sõidavad Lasse vanaisa juurde, kes elab Kristinelundis.
„Minu väikesed assistendid!“ kuulevad nad kedagi hõikamas ja pööravad ringi.
See on Valleby linna politseiülem. Ta nimetab Lasset ja Maiat oma assistentideks sellepärast, et nad on mitu korda aidanud tal keerukaid juhtumeid lahendada. Tegelikult on Lassel ja Maial ka päris oma detektiivibüroo: LasseMaia detektiivibüroo.
„Kas teie lähete ka sõitu?“ küsib politseiülem.
„Me sõidame maale vähki püüdma,“ vastab Lasse.
„Kui tore,“ ütleb politseiülem. „Ja maitsev,“ lisab ta ja noogutab. „Värskelt keedetud vähid! Aga jah, kahjuks peavad sellised maiuspalad ootama. Kohustused ennekõike. Politseinik endale lõbustusi lubada ei saa!“
„Kas sa tuled ka rongi peale?“ küsib Maia.
Politseiülem tõstab käe jutu summutamiseks suu juurde ja sosistab:
„Vallebyst saadetakse Kristinelundi suur summa raha. Terve kotitäis raha läheb hävitamisele. Seda tuleb valvata!“
„Hävitamisele,“ kordab Lasse üllatunult.
„Nojah,“ vastab politseiülem. „Kui rahapaberid vanaks saavad ja ära kuluvad, pannakse need põlema. Loomulikult trükitakse uusi ka kogu aeg juurde, muidu saaks raha otsa.“
„Kui palju raha seal kotis on?“ pärib Maia uudishimulikult.
Politseinik kummardub vastamiseks lähemale, aga täpselt samal hetkel veereb jaama rong. Vedurijuht laseb vilet ja lehvitab klaasi tagant.
„Kas sa näe,“ ütleb politseiülem. „See on ju Fritiof, me käisime kunagi koos maadlustrennis!“
Rong peatub kriginal ja veduri uks avaneb.
Suurt kasvu ja võimsate musklitega mees, peas must vedurijuhimüts, hüppab kärmelt perroonile.
„Randolf!“ hõikab ta ja sörgib politseiülema juurde.
„Randolf?“ kordab Maia ja vaatab politseiülemale imestunult otsa.
„Noh, mingi nimi peab ju inimesel olema,“ vastab too ja haarab vedurijuht Fritiof Anderssonil kelmikalt piha ümbert kinni. „Kas sa tegeled ikka veel maadlusega, Fritiof?“
„Ei, enam mitte,“ ohkab vedurijuht. „Liiga vana olen. Aga klubisse kuulun ma küll, presidendina.“
Politseiülem paneb käe ta õlale ja ütleb: „Väga hea, Fritiof, noortel peab olema võimalus end liigutada. Nüüdsel ajal vahitakse ikka kole palju telekat.“
„Aga ega see lihtne ei ole,“ kurdab vedurijuht. „Klubi on kõrvuni võlgades ja võib-olla peame järgmisel aastal uksed hoopis kinni panema.“
„Kahju kuulda,“ ütleb politseiülem. „Aga igatahes oli tore sind näha.“
„Jah, eks viimasest korrast ole juba palju vett merre voolanud,“ vastab Fritiof. „Aga nüüd peate küll peale hüppama. Sõiduplaan ei oota.“
„Sõida ettevaatlikult!“ hõikab politseiülem talle naerdes järele.
Fritiof Andersson hüppab mängleva kergusega üles vedurisse ja politseiülem osutab kaubavagunile otse veduri taga.
„Seal sees on raha, neli miljonit krooni, ja võti on mul siin,“ ütleb ta ja patsutab oma vöö küljes rippuvat suurt võtmehoidjat.
Lasse, Maia ja politseiülem suunduvad kaubavaguni taga olevasse vagunisse. Nad istuvad kõige esimesse kupeesse.
Lasse ja Maia istuvad vastamisi akna alla.
„Mina istun siia, siis ma näen, kui keegi kaubavagunisse läheb,“ ütleb politseiülem.
„Miks peaks keegi tahtma sinna minna?“ küsib Lasse.
„Kaubavaguni esiotsas on tualett,“ seletab politseiülem.
Siis avaneb nende kupee uks.
„Jumala rahu olgu teiega, mu lapsed.“
Siseneb Valleby kirikuõpetaja. Ähkides ja puhkides katsub ta oma kohvrit pagasiriiulile upitada.
„Lubage, ma aitan,“ ütleb politseiülem ja viskab kohvri siuhti üles.
„Suur tänu, mu laps,“ ütleb kirikuõpetaja politseiülemale.
Maia vaatab naeratades politseiülemat. Ta ei teadnudki, et politseiülema nimi on Randolf, ja nüüd nimetatakse teda veel „mu lapseks“ kah. Heal lapsel mitu nime, mõtleb Maia.
Kirikuõpetaja istub politseiülema vastu. Ta higistab ja otsib välja taskuräti, et otsaesist kuivatada. Seejärel pühib ta närviliselt oma pikalt mustalt pastorikuuelt maha nähtamatud tolmukübemed.
Rong hakkab liikuma. Kui Valleby akna tagant mööda vilksatab, läheb Lasse mõte kõikidele nendele vähkidele, keda nad õhtul püüdma hakkavad, aga Maia peas keerlevad hoopis muud mõtted.
Miks kirikuõpetaja nii närviline tundub? Ja mida ta küll kaasas tassib, et kohver nii raske on?
2. PEATÜKK
Natuke hookuspookust ja palju harjutamist
Rong sõidab mürinal läbi kauni looduse. Ent mõne aja pärast tüütab aknast välja vahtimine Lasse ära ja ta võtab taskust mängukaardid.
„Kas mängime?“ küsib ta ning asetab kaardid enda ja Maia vahele lauale.
„Hea küll,“ vastab Maia, võtab kaardid karbist välja ja hakkab segama.
Lasse vaatab ringi – äkki tahaks keegi veel kampa lüüa?
Koridoripoolsel istmel on politseiülem magama jäänud ja norskab nüüd, lõug rinnal.
„Kohustused ennekõike,“ itsitab Lasse.
Kirikuõpetaja aga ei maga, vaid istub nagu tulistel sütel. Ikka ja jälle pühib ta taskurätiga oma otsaesist.
„Me raiskame … kõik inimesed raiskavad …“ pomiseb ta endamisi.
Kas ta mõtleb kaubavagunis oleva raha peale, arutleb Lasse. Kotitäis raha lihtsalt ära põletada – see jätab küll mulje raiskamisest! Aga kas kirikuõpetaja tõepoolest teab, et kogu see raha on praegu järgmises vagunis?
„Hakkame peale, Lasse,“ ütleb Maia, kes on kaardid laiali jaganud.
Ent siis avaneb kupee uks.
„Kas Vallebyst tuli keegi peale?“
Konduktor saabus pileteid kontrollima. Politseiülem ärkab võpatades üles. Ta ajab selja sirgu ja köhatab pisut kohmetult.
Kirikuõpetaja hakkab kohe pastorikuue suurtest taskutest piletit otsima.
Higi lausa voolab ta otsmikul.
Ta naeratab närviliselt, kui pileti konduktorile ulatab. Aga piletiga koos tõmbab ta välja veel mõned väikesed paberilehed, mis kukuvad põrandale.
Lasse ja Maia kummarduvad, et aidata need üles korjata, ja näevad tahes-tahtmata, mis sinna kirjutatud on.
Nad loevad esimesi ridu:
Lasse ja Maia vaatavad teineteisele otsa – mida see veel tähendama peaks?
„Ah teie mängite kaarte,“ ütleb konduktor naeratades Lassele ja Maiale, kui ta nende pileteid augustab.
„Agneta