Kas seks on rõõm?
Kuidagi on nii välja kujunenud ja saanud justkui eelduseks või ettekujutuseks, et seks või seksimine on ikka ja igal juhul meeldiv ja rõõmustav sündmus. Et seda saab harva, seda tuleb üritada ja selle poole tuleb püüelda. Igaühel on seda vaja ja kõik seda tahavad.
Aga kas see on ikka nii? Kas seks on alati ja tõesti ikka rõõmustav sündmus?
Ei tahaks küll kohe alustada kõige mustema, kõige tumedama poole pealt, aga paraku seksitakse ka tüdinult, vastu tahtmist, sunniviisiliselt, lausa vägisi. Üks tahab, teine ei taha, aga on selleks sunnitud. Rõõmu ei paku see kellelegi, kohe kindlasti mitte.
Lugu läheb aga veelgi hullemaks siis, kui selline suhe kestab nädalaid, kuid, aastaid. Kui kedagi lihtsalt kasutatakse, hoolimatult, vägivaldselt, kurjalt. Kui kellegi vägistamine, peksmine, alandamine, mõnitamine, piinamine, orjastamine; kellelegi haiget tegemine ongi eesmärk, siht ja mõte.
On paraku inimesi, kes ei oska, ei tea, ei suuda ega tahagi end teistmoodi kehtestada, ennast teistmoodi välja elada kui just sellisel viisil. Ja on olukordi, kus selle eest polegi kuskile põgeneda ega abi otsida, kellelegi kaevata. On olukordi, kus ainsaks võimaluseks ongi kõik välja kannatada. Ning seda kõike tuleb ette ka kõige tavalisemas abielus.
Seda kõike tuleb ette ka mistahes muus kooselus. Vägistaja ei pruugi sugugi olla ainult mees ja kannatanu just naine. Võib ka vastupidi olla. Aga kurjust, viha, jõhkrust ja vägivalda, kaklusi, piinamisi, mõnitamisi ja alandamisi tuleb ette ka nii meeste kui ka naiste omavaheliste suhete puhul.
Keegi neist kuhugi ei teata. Kuskil nende üle arvestust ei peeta.
Ning ei pea vist rääkimagi sellest, mis toimub kinnipidamiskohtades, kus “allalastud” vange ära kasutatakse, ei pea vist rääkima muudestki jubedustest, kus seks on vaid vahend oma ülemvõimu näitamiseks.
Nõnda ei pruugi seks sugugi olla rõõmus sündmus.
Kuhu see kadus?
Rõõmu võib tunda paljudest asjadest. On töörõõm, võidurõõm, mängurõõm. On elurõõm. Isegi kahjurõõm.
Kuid miks pole sellist sõna nagu "seksirõõm"? Jah, tõsi, on ju armurõõm. See on siiski midagi muud. Ja sellest räägime edaspidi lähemalt.
Üks tänapäevase maailma esimesi populaarseid seksikäsiraamatuid oli 1972. aastal ilmunud Alex Comforti “” ehk “Rõõm seksist”. Paraku jäi seal lahtiseks küsimus, kuidas seda rõõmu siis ikkagi saavutada. Meie raamatu pealkiri võiks inglise keeles olla “How to Get the Joy of Sex”.
Miks on üldse nii palju raamatuid sellest, kuidas kedagi võrgutada, lantida, ära rääkida, sebida, muljet jätta; ning samuti sellest, kuidas kellelegi rahuldust pakkuda, erutada, kiima ajada, orgasmini viia, aga nii vähe või peaaegu üldse mitte midagi sellest, kuidas ise sellest rõõmu tunda ja seeläbi õnnelik olla?
Muidugi, teisele rõõmu pakkumine ongi üks osa sellest, kuidas ise rõõmu tunda. Aga see on siiski vaid üks osa.
Tõepoolest, mida rohkem ja mida põhjalikumaid ning esoteerilisemaid seksikäsiraamatuid lugeda, seda enam võib märgata nende süvenemist ülimalt tehnilistesse nüanssidesse. Kuidas mõjutada üht või teist punkti. Kuidas ise jõuda või teist viia erinevatesse seisunditesse. Kuidas neid seisundeid säilitada ja kasutada. Mida nende abil võib veel saavutada.
Tore muidugi. Terve teadus. Auväärsed traditsioonid. Aastatuhandete vanune tarkus.
Aga, vabandage, ma elan oma elu ja mul on muudki teha kui vaid nendesse esoteerilistesse tehnikatesse süveneda ja harjutada ning treenida päevast päeva. Me elame siin selles maailmas nüüd ja praegu ja tahame sellest elust siin ja kohe rõõmu tunda. Kahtlemata võib meil olla ka veel palju muid tahtmisi ja soove, mõtteid ja eesmärke, pürgimusi ja taotlusi. Aga see lihtne ja esmane soov, olla nüüd ja kohe õnnelik, tunda elust rõõmu, see soov ei kao kuhugi.
Sellest me siin rääkima hakkamegi. See ongi raamatu teema, mõte ja sisu: kuidas seksist rõõmu tunda.
Kui see pole sulle rõõmu pakkunud, siis võib sulle tunduda, et see ongi pigem midagi sellist, millest oleks parem eemale hoida.
Arusaadav. Läbi kogu oma lapsepõlve ja varase teismeea oled sa pidevalt kuulnud, et seks on üks väga paha asi, sellega ei tohi tegemist teha, sellest tuleb hoiduda, seda ei tohi näha, sellest ei tohi midagi teada.
Kui keegi sind tahab, siis on see rõve ja ahistav. Kui sina kedagi tahad, siis pead seda varjama.
Võibolla sa usud seda, aga võibolla hakkad kahtlema, sest see on ju ka põnev. Sa ju tunned seda iseendas. Ning et see on keelatud, teeb selle veelgi põnevamaks.
Paratamatult hakkad teesklema, valetama, varjama, kartma.
Muidugi, seksist ei pea tegelikult rõõmu tundma. Võib ka ilma olla. See on vaid üks osa elust, sugugi mitte ainus. Ja sellest üksi ka ei piisa.
Kui sa ei oska või ei suuda või ei taha elust rõõmu tunda, siis sa ei pruugi ka seksist rõõmu tunda. Need asjad käivad koos. Sinna pole midagi parata.
Kas see peaks olema oluline?
Veel enne, kui üldse millestki rääkima hakata, peaks ütlema, et ära muretse – sina ei pea seksist rõõmu tundma. Ärgu olgu sul seda muret.
Nagu oleks see kõige olulisem asi maailmas. Ei ole ju. Siin on palju rohkem, palju muud, palju huvitavamat ja olulisemat.
Keegi ei pea seksist rõõmu tundma. See ei ole mingi kohustus ega pea sind õnnelikuks tegema. Ei pea sulle ka rahuldust pakkuma ega üldse mitte oluline olema või meeldima. Vabalt võib see sinu jaoks olla hoopis midagi halba, valusat või kurba.
Miks mitte. Seks ei pea sind üldse huvitama. Võibolla kunagi huvitas, võibolla kunagi hakkab jälle huvitama, kes teab. Aga see ei pea kuidagi olema kõige tähtsam asi siin maailmas.
Väga paljud inimesed ei ole kunagi oma elus olnud seksist huvitatud. Niimoodi saab täiesti normaalselt elada, ilma millegi pärast muretsemata, kannatamata või puudust tundmata. Ilma mingite järelduste või hinnanguteta.
Maailmas on väga palju inimesi, kelle jaoks seks pole oluline. See võib neid isegi häirida. Et sellest räägitakse, sellele vihjatakse, seda pakutakse, võib neid lausa vihastada. Miks mitte. Inimesed on ju erinevad.
Igal inimesel olnud korduvalt olukordi ja olekuid, eluperioode või elutsükleid – päevi, nädalaid, kuid, aastaid –, mil seks ei ole nende jaoks olnud oluline. Ja mitte keegi ei saa neile seda kuidagi pahaks panna või hukka mõista. Mitte kuidagi ei pea keegi selle pärast ka ise muretsema, põdema või kannatama.
Meil on siin selles maailmas väga palju rõõmustavat ja rahuldust pakkuvat, lõbusat ja toredat, huvitavat ja põnevat, ihaldusväärset ja mõnusat. Kõik on võimalik. Midagi ei pea, mitte keegi pole mitte millekski sunnitud. Ja mitte millegi pärast pole vaja muretseda.
Tundeid ei saa sundida, see on igivana tõde. Ja üldse peaks see kõik olema rohkem igaühe isiklik asi ning ei tohiks teistele üldse kuidagi korda minna.
Kas kõik on halvasti?
Aga miks siis sellest ikkagi igal pool nii palju räägitakse? Miks see tihtipeale lausa näkku karjub?
Võta lahti mõni ajaleht või ajakiri, tee lahti mõni telekanal või raadiojaam, loe uudiseid, kuula laulusõnu, vaata reklaame – kõikjal on seks, kõik on seksualiseeritud, kõiges peab olema mingi seksikus. Kusjuures üldsegi mitte otseselt ja avalikult, vaid veel kuidagi kavalalt, peidetult, varjatult. Õrritades, kiusates, lubades, mängides…
Mis toimub?
Jah, tõsi – seks ja sellega seonduv on vist küll kõige vastuolulisem valdkond ühiskonnas. Seda kiidetakse ja seda laidetakse, reklaamitakse ja keelatakse, sellega hoobeldakse ja seda salatakse. Seks annab tervist ja elurõõmu, toob masendust ja meelehärmi. Elustab ja tapab. Annab ja võtab.
Õigupoolest on meie ühiskond ise selle kõik loonud ja põhjustanud. Kõik need keelud ja piirangud ning nende pärast kannatamised ja piinlemised. Vabalt võib öelda, et inimühiskond on ise tekitanud endale kõik need hädad ja probleemid, mis seksiga kaasnevad.
Kas