Krümitor. Karl Martin Sinijärv. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Karl Martin Sinijärv
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Современная зарубежная литература
Год издания: 2011
isbn: 9789949218455
Скачать книгу
title>SUVELAUL

      imelik mõnu saabuvast suvest

      lõbusus laabuvast kevadest

      häälitseb hinges põhjust ei ole

      suvesid palju veel ees

      ja päike paistab

      ja õhk on jahe

      pilved kaugele kulgevad

1983
SÜRROMANTILIK TSÜKKEL „KOLM KEVADLIKKU HAIKUT“

      I

      see puu need põõsad

      on kevad tulnud jälle

      ja mina kütan

      II

      see puu need põõsad

      uus kevad tulnud jälle

      mina aina köen

      III

      /-/

      kevad/-/

      /-/

1985
AKSIOOMID

      lennon on surnud

      jaapan on kaugel

      linnud on läinud

      sügis on tulnud

      kurvad on laused

      silmad on näinud

1986

      põranda alt kostab

      resoluutne hääl

      ränttätänttä

      urts-urts

      kui mul on kurb

      siis kostab see heli

      ja pragudest immitseb

      minu nukruse

      suurkantükskolmik

      niisugusi

      me vajame

1987
SALATANZE RUUMITYHI

      salatanze ruumityhi veeldund kujul

      virmalisin

      pudelvaasi põhja toppiden tähti – oo!

      kuis sammukaja tammulaja jäätund aurund

      atmosfäärin näeb kuis vaja kyllap nähti

      see on

      ruumitäis ja ruumityhi pigemini kokku last

      kui et ajatyhi ehk siis vanatyhi võita viigix

      mängiden mu elu teiste eludega juba

      algusen

      kui

      salatanze topelttyhjus alles kallin kalben

      valgusen

      on peidet sammud ammust ajast

      sammukaja vaja –

      neden tammulaja kaduvikku kaduden ja

      aduden ka ajan

      +musta ehk siis punasehe öhe vajutajuden

      ka ajan

      jäänud tanzex ruumi/riimityhi näitmax

      igaviku ust ta

      kae tanziden kae avalikult ega salakesi kaozis

      pole maailmevaheline side! selle hõbeniite

      korjad

      salatanzud klanziden on hoobelainex taoti

      muutund

      ja paheline kibe kõng on suutnud

      hinged muuta enda

      orjax

1986
SOOME-UGRI RAHVATANTS

      da capo al finne

      jörs köpö köpö mölli yllempööppy

      löpö myk pökkylä kyllällää

      söllö ja pölly myllpypy-mykki

      syllylypököökky jä pörmörmökykki

      mätäpätärutimenttin kielellääää

      h

1986
HARNOON TALVEL

      laulan valgest talvest

      musta taeva

      all

      valge lume laulu

      kõrgel üleval

      külma hinge algest

      külmal helinal

      laulan

      valgest valgest

      musta musta all

1986
ON

      Väsinud veevalaja ratsutab

      kuuvalguse lainetel tasastel

      alla

      silmapiiri taha

      / kus zodiaak magab õiglase und /.

      Keegi salaja uurib, kas

      astub taevastelt radadelt

      põhjanael maha

      / vaikselt variseb lund /.

1987

      Valget veini andke mulle, tüübid !

      Valget veini just – ja unustage kurbus,

      mu vaimuveri muidu täna hüübib

      ja siis te teate, miks mu süda murdus.

      Jah, mingem täna grüünesse või kõrtsi,

      et meeletusse maha matta tühjus,

      et porri põrmustada lilli, oksi, kõrsi

      ja mitte küsida, mis mõte sel või põhjus.

      Ja mitte küsida, ons mõte sel või põhjus.

1989

      kui hirlendunu haiun hõõbse huri

      ja lõbelusen villerdavi vaiu

      su nerinerksein naaren kullenduri

      virm hellendaman hurbuvaid mu raiu

      mis rapnesid rankrahistuste reben

      mis mõhelesid mõrgsel mürringul

      roob-rüüb-raab-radenevan heben

      term-terder tardu temples türringul

      ja kalgne kardur kaerus kirakaarun

      kui rümmutelin pürdsel põrdangul

      se telletavin melletavin maarun

      kend kurden kerikeersel kõrdangul

      hee – herrel-hurrel hiiruteli haarun

      hirn-harbus hipri hurdsel hurdangul

1990

      Las röökleb gõmmeldus nii valjuhäälselt-mõistusvabalt rõve,

      päil purpurhullest purjakmõtteist purunevad vitsad,

      maailm saab külge aina uuenevad surmatõved

      ja tundub kõigile ning alati õud-kuratliselt kitsas.

      Kesk moderntolksset meeltevälist italiano pizzat

      ilm õhib end kui surmanälgset-verijanust miini

      ja kuigi loodab kõikjalt leida golubaja ptizzat,

      Kabuli sõidab mees, kes enam sobiks Viini.

      Jõlm kämmal hõõvab pudelkaelast jälekarget friscot,

      tümps baarineiu palgeilt alla pudendaman meike…

      Vaid sülgad öösse, nähes rõlgerõõmsat roosapüksset discot.

      Sa meenutad tummtähisööde kahurkurbi breike,

      kui kiljuvpimedusse väljuvat mõnd vastset montecristot

      näed

      me