Elavad nukud. Anton Hansen Tammsaare. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET


Автор: Anton Hansen Tammsaare
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Рассказы
Год издания: 0
isbn: 9789949982363
Скачать книгу
n>

      Elavad nukud

      Juba teist aastat tõi jõuluvana Uunole kingiks sõdureid, ratsanikke, kahureid, lennukeid, soomusautosid ja tanke. Need kõik meeldisid talle väga, sest sõdurid ja ratsanikud võis ritta seada, nagu marsiksid nad, lennukitega võis mööda tuba joosta, nagu lendaksid nad, kahurid võis vinna tõmmata ja siis lasksid nad ning autod ja tankid võis üles keerata, nii et nad jooksid tükk maad mööda põrandat kas vaikselt või mürinal.

      Aga kui Uuno kogu seda toredust Maretile näitas, kes oli temast paar aastat vanem, kirtsutas see oma õhukesi huuli, nagu tahaks ta öelda: mis see ka on. Ja et õele näidata, et see on ometi midagi, tõmbas Uuno kahuri vinna ja hüüdis:

      «Vaata nüüd!»

      «Noh, hea küll, ma vaatan,» vastas Maret.

      Uuno sihtis rivisseisvaile sõdureile ja ratsanikele ning laskis pakipulgast kahurikuuli suure toredusega minema. Aga kuul ei tabanud ühtki sõdurit ega ratsanikku ja sellepärast ütles Maret:

      «Näed nüüd – mitte midagi!»

      «Ega päriskuulgi alati pihta lähe,» püüdis Uuno end vabandada ja lisas: «Vaata veel!»

      «Noh, ma vaatan,» nõustus Maret.

      Uuno tulistas teist korda sõdureid ja ratsanikke, aga jällegi tagajärjeta. Alles kolmandal korral tabas valge pakipulk sõdureid ja niitis neist mitu tükki maha. Isegi üks ratsanik lendas uppi ja tal tuli pea otsast ära.

      «Vahi nüüd!» karjus Uuno võidurõõmsalt. «Näed, kohe mitu korraga ja kindralil pea maas.»

      «Pea maas, – aga verd pole ühti,» ütles Maret halvustavalt ja pööras vaevalt silmad venna lahinguplatsile.

      «Kas siis kohe veri?» küsis Uuno, kui oli natuke aega järele mõtelnud.

      «Aga kui sõda,» ütles Maret.

      «See pole ju sõda,» hüüdis Uuno võidurõõmsalt, «see muidu niisama!»

      Sellele kas ei tahtnud või ei osanud Maret midagi vastu öelda, igatahes jättis ta asja seks, nagu oleks venna väide põhjendatud. Natukese mõtlemise järel ütles ta ometi uue hooga:

      «Aga suitsu ja pauku ei ole ju ka, kui sa lased. Ei ole midagi. Oleks ometi suits ja paukki.»

      Jah, oleks ometi suits ja paukki! mõtles Uuno, sest ta tundis, et Mareti sõnad on põhjendatud. Sest milleks üldse lasta, kui puudub suits ja pauk!

      Aga Maretil oli veel üks väide tagavaraks, mis pidi vennale tõendama, kui väga tähtis on tema tegevus sõdureid ja ratsanikke pommitades.

      «Vaata,» ütles ta, «mahalastud sõduritel on silmad lahti, aga miks on neil silmad lahti, kui nad on pommiga maha lastud? Pomm lööb ju surnuks ja surnul on silmad kinni!»

      «Ei ole ühti,» vaidles Uuno vastu. «Kui Valtu suri vingu, siis olid tal silmad lahti, ma ise nägin, kui ema tõi ta toast jalgupidi õue.»

      «Ega siis sõdur pole koer, et ta sureb lahtiste silmadega,» ütles Maret. «Kui vanaema oli puusärgis, siis olid tal silmad kinni ja pisi Mikul olid ka, enne kui isa pani kirstuIe kaane peale.»

      «Küll oled sa rumal!» hüüdis Uuno nüüd. «Kas siis vanaema ja Miku surid pommist? Neil oli ju haigus.»

      «Mis sest,» vastas Maret. «Kui inimene magab, siis on tal ikka silmad kinni.»

      «Sõdurid ei maga ju, nad on surnud, kui pommiga.»

      «Ema jälle ütles, et surm on seesama, mis unigi, ainult et pikem ja raskem. Ja isa paneb alati silmad kinni, kui ta viskab pikali, nagu minu Tiiugi.»

      «Ega siis sinu Tiiul pole hinge sees!» hüüdis Uuno põlglikult.

      «Ikka rohkem kui sinu sõduritel. Tiiu paneb silmad kinni, aga sõdurid ei pane, seisku nad püsti või olgu pikali.»

      Ja Maret võttis oma punapalgelise Tiiu ning laskis ta venna ees mitmed-setmed korrad pikali ja tõstis püsti, nii et nuku silmad vajusid kinni ja läksid lahti, nagu uinuks ja ärkaks või sureks ja elustuks ta siinsamas väikesel käeliigutusel korduvalt.

      «Ega ta siis nüüd kuku pommiga,» katsus Uuno veel kord vastu vaielda. Aga Maret oleks nagu neid sõnu just oodanudki, sest kohe seadis ta oma Tiiu püsti seisma ja ütles:

      «Pommita, nii et ta kukub, küll siis näeme, kas silmad lähevad kinni.»

      «Tiiu on ju tüdruk, minu sõdurid tüdrukute peale ei lase,» ütles Uuno.

      «Sest pole ühti, et tüdruk, nüüd lastakse ka tüdrukute peale,» seletas Maret ja lisas natukese aja pärast vennale julgustavalt: «Isa loeb ju lehest, et nüüd pommitatakse naisi ja lapsi, miks siis tüdrukuid ei või.»

      See veenis Uunot ja ta korjas põrandalt pakipulki, et hakata Tiiut tulistama, kes seisis hiiglasena sõdurite ja ratsanike kõrval, sinised silmad pärani lahti, kuldsed lokid roosa siidpaelaga kokku seotud ja punane undruk laiali, nagu lehvitaks teda tuulepuhang. Aga kui kahur oli juba vinnas ja pakipulk pommina otsapidi torus, ütles Maret:

      «Ära sa silma sihi, need on Tiiul kõige õrnemad, lase ta muidu pikali.»

      «Minu pommid ei võta teda muidu, kui pean pähe. Tiiu on ju hirmus suur,» arvas Uuno.

      «Küll nad võtavad,» arvas Maret. «Tiiu pole ju mees, et oleks nii kole tugev, tema seisab vaevalt jalul.»

      Uuno laskis esimese pommi lendu, see jooksis mööda. Teine tabas Tiiu laia undrukut, aga ei teinud talle enesele midagi, sest ta seisis nagu noor jumalatar, silmad pärani, kellesse ei hakka maised asjad. Eks pomm tabas teda rindu ja pani ta pisut nagu tuikuma, aga ometi ei kukkunud ta maha.

      «Eks ma öelnud kohe, et peab pähe, muidu ta ei lange,» seletas Uuno.

      «Lase nüüd, lase ikka, ega siis sõjas kahest-kolmest pommist midagi aita,» sundis Maret venda.

      Nõnda jatkas Uuno pommitamist. Aga esimene tabamus pähegi ei rabanud Tiiut jalust, nagu oleks ta surematu.

      «Peaks olema raskem kahur, siis ma näitaksin,» ütles Uuno ikka uusi ja uusi pomme sinisilmse Tiiu pihta saates. Viimaks sündis ime: üks pomm tabas teda ei rindu ega pähe, vaid ainult kätte, ning ennäe, ta langes maha – esiteks nagu küljeli, pärast ometi ilusasti selili, nii et silmad läksid kinni.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4AAQSkZJRgABAQEASABIAAD/2wBDAAEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQICAQECAQEBAgICAgICAgICAQICAgICAgICAgL/2wBDAQEBAQEBAQEBAQECAQEBAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgL/wAARCANXAjoDAREAAhEBAxEB/8QAHwAAAAYDAQEBAAAAAAAAAAAABAUGBwgJAgMKAQAL/8QAVRAAAgIBAwMDAgUCBAMEBQAbAgMBBAUGERIABxMIFCEiMQkVIzJBUWEWJEJxCjOBFzRDUhglYnKRobHwU8EZJmNzgtHhJzc4srPxKDVEVJK0ZHei/8QAHQEAAQUBAQEBAAAAAAAAAAAAAwECBAUGAAcICf/EAE0RAAEDAwIDBQYFBAECBAMDDQECAxEABCESMQVBURMiYXHwBjKBkaGxFELB0