Halloween. Ketlin Priilinn. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Ketlin Priilinn
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Книги для детей: прочее
Год издания: 2015
isbn: 9789949277674
Скачать книгу
te kurikaval hambuline naeratus heitis saali seintele tontlikke hubisevaid varje ja ma sulgesin hetkeks silmad, meenutades ennast aasta eest siinsamas saalis ja samal koolipeol. Mulle meenus nii selgesti, kuidas ma olin pahaaimamatult Mariani ja teistega lobisenud ning paari oma klassi poisiga tantsinud. Ja veel painavama selgusega meenus mulle, mis juhtus hiljem kodus. See, mis muutis kogu minu elu.

      Ei, ma pole õiglane. See ei muutnud ainult minu, vaid meie kõigi elu – minu, ema, papsi ja Rasmuse saatusele oli möödunud aasta 31. oktoobril vajutatud must sünge pitser, mis näis iga päevaga järjest raskemini meid kõiki enda alla suruvat. Põhimõtteliselt oligi see meid juba lömastanud.

      „Susan! Hei, Suusi! Mis sa sellest kõrvitsast jõllitad?”

      Mariani hääl kiskus mu praegusesse hetke tagasi ja ma tänasin teda mõttes selle eest. Ainult selleks ma olingi peole tulnud, et mõtteid juhtunult eemale saada. Teine variant olnuks jääda koju, aga seda ei kavatsenud ma sel õhtul kindlasti teha.

      „Ma ei tea ise ka,” naeratasin sõbrannale andekspaluvalt. „Jäin natuke mõttesse. Kuule, mis jook see sul on?”

      „Õunasiider,” kostis Marian ning lisas kavala naeratusega: „Joonas andis.”

      „Milline Joonas?” Nimi kõlas tuttavalt, kuid kes neid Mariani poisse meeles jõudis pidada.

      „Joonas, noh, kaheteistkümnendast b-st,” seletas Marian õhinal, kohendades vaba käega oma tumepruuni lokkis juuksepahmakat. „Tead küll, see Harry Potteri moodi prillidega tüüp, kes juba tükk aega üritab minuga mingit teemat ajada. Tal oli jooke kaasas ja küsisin meile ka – teadsin, et ta ei suuda mulle ei öelda.”

      Seda uskusin ma küll. Marianile ei suutnud ükski poiss ei öelda, tema võis saada endale kelle vaid iganes soovis. Kuidas ma ometi olin osanud leida endast nii erineva sõbranna?

      Marian oli keskmist kasvu, minust ainult natukene pikem, kuid välimuse järgi võis talle vabalt pakkuda viisteist-kuusteist aastat tegeliku napi neljateistkümne asemel. Tema keha oli naiselikult kurvikas ja oma riietega armastas ta seda ka rõhutada, nii palju kui kooliseinte vahel vähegi lubatuks ja sobilikuks võis pidada. Mariani lemmikrõivaste hulka kuulusid liibuvad ja avara rinnaesisega pluusidtuunikad ning samavõrra liibuvad teksapüksid. Niigi suured ja tumedad silmad maalis ta laineri ja pikendava-tihendava ripsmetuši abil veel suuremaks, andes neile nukulikult dramaatilise ilme. Enamasti täiendas ta komplekti ka roosa sädeleva huuleläikega. Täna, peol, oli ta huuled koguni erkpunaseks värvinud, aga erinevalt mõnestki teisest tüdrukust ei näinud tulemus tema puhul sugugi odav ega inetu välja. Lihtsas lühikeses mustas kleidis Marian säras justkui noor filmitäht.

      Just sama palju säras ta ka oma loomu poolest. Ma polnud vist kunagi kohanud muretumat ja päikeselisema olekuga tüdrukut kui tema, minu klassikaaslane ja parim sõbranna. Marianil oli eriline anne võtta elu huumoriga ning märgata igasuguseid huvitavaid ja naljakaid pisiasju, mis paljudel teistel tähele panemata oleks jäänud. Temaga võis end vahel päris oimetuks naerda, ja seda olime koosveedetud kaheksa kooliaasta jooksul ka alatasa teinud.

      Ent viimase aastaga oli minu naerutuju kadunud ning Mariani lõbus-muretu olek ajas mõnikord närvi mustaks.

      Ajuti tundus, et Marian on aru saanud, et meil ei ole enam seda klappi mis varem. Mulle näis, et ta on hakanud minust eemale hoidma, kuigi mõnel teisel hetkel oli kõik peaaegu endine. Ma saan muidugi aru, et ma ei ole praegu eriti tore ja lõbus kaaslane. Marian on korra isegi öelnud, et mõnikord ei oska ta minuga kuidagi olla ega käituda ja kardab midagi valesti öelda. Kardab, et ma hakkan jälle nutma.

      „Susan, kuule, mul jalad valutavad neist lollidest kingadest,” teatas Marian, heites nina krimpsutades pilgu oma peenikeste kontsade ja teravate ninadega stiletodele, mille ainuüksi vaataminegi pani minul judinad üle selja jooksma. „Lähme istume natuke ja võtame mõned lonksud?”

      Olin rõõmuga nõus. Erinevalt Marianist, kelle puhul võtsid poisid lausa järjekorda, et teda tantsima kutsuda, olid mind tantsule palunud vaid Joosep ja Kerdo, meie klassi nii-öelda klounid, kes ei suutnud eales midagi ega kedagi tõsiselt võtta. Nemad tegid seda nähtavasti ka ainult seetõttu, et olin nad mõlemad just eelmisel nädalal enne mata kontrolltööd hädast välja aidanud ning neile paari ülesande mõtte lahti seletanud.

      Mis siin imestada. Poisid näevadki minus enamasti kas kambajõmmi või kedagi, kelle pealt spikerdada või kes oskaks neid mingi kodutööga aidata. Ma olen alati poistega paremini läbi saanud kui tüdrukutega, Marian ongi õigupoolest ainuke tüdruk, keda ma võin päris ausalt sõbrannaks nimetada. Teiste tüdrukutega saan ma normaalselt läbi, aga see pole sõprus. Mis panebki jälle imestama, et mina oma lapseliku oleku ja välimusega sain just Mariani-sugusega sõbrannaks.

      Ma olen juba esimesest klassist saadik olnud oma eakaaslastest väiksem ja kõhetum ning alailma on mind mu vanusest nooremaks peetud. Poolteist aastat tagasi sai mul sellest lõplikult kõrini ning ma lasin Mariani tuttaval juuksuril oma pikad pruunid juuksed maha lõigata ja tumepunaseks värvida. Olin kindel, et ema saab krambid, kui mu uut välimust näeb, ent ta üksnes vaatas väga pikalt, ohkas ning raputas kurvalt pead. „Ma ei ütle mitte midagi,” sõnas ta siis üsna rusutult. „Räägi sulle või seinale, ega seal nagunii mingit vahet ole. Kui tahad oma välimust rikkuda, eks sa lase siis käia.”

      Ma ise ei arvanud sugugi, et oleksin midagi rikkunud. Otse vastupidi – kuigi juuste lõikamine ja värvimine ei toonud kaasa mingit maagilist „vananemist” ja ma tundusin oma suure kahuse vaevu õlgadeni punase juuksepahmakaga kohati natuke naljakas, oli üldmulje siiski tunduvalt etem kui enne. Ja ma võin kinnitada, et pärast seda ei ole keegi enam näiteks kinokassas huvi tundnud, kas ma olen ikka kaksteist täis, kui me Marianiga mõnd täiskasvanutele mõeldud filmi oleme vaatamas käinud.

      Eks aitas kaasa seegi, et ühes soengumuutusega hakkasin ennast ka iga päev meikima. Esialgu ema eest salaja. See kõlab tänapäeva 13-aastase puhul ehk tobedalt, sest meigivad palju nooremadki, kuid minu ema taolise ökohullu puhul tulnuks mul kuulata pikka tüütut loengut, mismoodi meik kahjustab nahka ja rikub selle lõpuks üldse igaveseks ära. Olgu öeldud, et viimaks kuulasin ma selle loengu ikkagi ära, sest ma ei viitsinud enam iga kord koolist tulles oma nägu meigisalvrättidega puhtaks küürida, enne kui koduuksest sisse astusin. Ütlesin emale, et tehku tema, mis tahab, aga mina kavatsen oma ripsmeid värvida ja ta ei saa mind kuidagi takistada. Ega ta saanudki ning leppis sellega samamoodi lootusetult ohates nagu juuste puhul.

      Ma ei mäletagi, kas ja millal mu ema ise ennast viimati meikis. Ma ei tea, kas tal mingeid asju olemaski on peale näokreemi ja näo puhastamiseks mõeldud asjade.

      Sellegipoolest pean tunnistama, et ema näeb väga hea välja. Ta on üks neid üsna väheseid, kelle kohta kehtib väljend „loomulik ilu”. Emal on pikad peaaegu pabervalged juuksed ning suured erksad sinised silmad. Loodus on andnud talle ka ilusa klaari jumega naha ja kena figuuri, ehkki pikkuselt on ema lühike ja küllap olen minagi selle just temalt pärinud. Ma loodan, et kasvan veel, aga praegu olen ma emastki veel mitu sentimeetrit lühem.

      Taipasin järsku, et Marian oli juba pikemalt mulle midagi üle muusika kõrva sisse üritanud rääkida, kuid ma polnud sellest mitte sõnakestki kuulanud. „Oot, mis sa ütlesid?” tegin ma näo, nagu oleks ta jutt mul muusika tõttu kaotsi läinud.

      „Ma ütlesin, et see siider on igavene jälkus, täielikult ära lahtunud! Ma ei kujuta ette, kust Joonas selle solgi välja on koukinud. Väkk!”

      „Aa,” noogutasin, püüdes manada näole mõistvat ja ühtlasi põlglikku ilmet. Ma ei tahtnud jätta Marianile taas kord muljet, et tema jutt ja mured näivad mulle tühisena. „Tema käest ei tasu siis jah rohkem midagi küsida.”

      „Jube palju rahvast siin täna,” märkis Marian.

      Noogutasin, rahvast oli tõesti palju. Meie koolipidudele on alati saabunud hulgaliselt ka võõrast rahvast, päris paljud võtavad kaasa oma sõpru mujalt koolidest. See on täitsa ametlikult lubatud. Aga täna oli saal pungil rahvast täis, igasuguses vanuses noori jätkus nii tantsupõrandale kui niisama äärtes seisma ja istuma kui ka saali ukse taha koridori. Lasin silmadega üle saali. Enamikku polnud ma kunagi näinud, seega oli võõraid rohkem kui eales varem. Muusikat ja lärmi ja tantsivaid, nende seas ka üksteise külge klammerdunud ja suudlevaid paare oli siin minu jaoks liiga palju, ehkki muidu polnud mul normaalsete pidude vastu midagi.

      Kaalusin juba, kas mitte Marianile seda öelda ning kõigest hoolimata end