Adam Sharpi parimad palad. Graeme Simsion

Adam Sharpi parimad palad - Graeme Simsion

Olin tagasi kodus Norwichis, lugedes Pete Bestist, The Beatles’i unustatud esimesest trummarist, kui mu arvutiekraani alumisse nurka potsatas e-kiri. Kellelt: [email protected] Hei Muud ei midagi. Hei. Pärast kahtekümmend kahte aastat, kakskümmend neist ilma igasuguse kontaktita, nagu välk selgest taevast, otsustab Angelina Brown, minu Suur Kaotatud Armastus, muuta maailma, ja kirjutab Hei. Viiekümnenda eluaasta künnisel on Adam Sharpil olemas truu elukaaslane, ta teenib lepingulise IT-nõustajana hästi ning on viktoriiniõhtutel muusikaküsimustes asjatundja. Täpselt sellist eluviisi oli ta endale soovinudki, kuid midagi jääb ometi puudu. Kahe kümnendi eest maakera teisel poolel oli tema klaverimänguharrastus viinud ta kirgliku suhteni Angelina Browniga, kes oli hüljanud juuraõpingud, et järgida oma unistust saada näitlejaks. Angelina oli andnud talle võimaluse muuta nende suhe millekski enamaks kui armulugu, kuid Adam polnud sellest kinni haaranud. Ning nüüd ei suutnud ta maha raputada nostalgilisi mõtisklusi selle üle, mis kõik oleks võinud olla. Ja siis, nagu välk selgest taevast, võtab Angelina ühendust. Mida ta tahab? Kas Adam julgeb elada ohtlikult? Kui kaugele on ta valmis minema uue võimaluse nimel?